Tele

Aspergeri sündroomiga Maria: mu elu suurim katsumus on olnud saada üle suhtlemisraskustest (72)

Maria Karumets, 14. oktoober 2013 07:00
PÜÜAB ARENEDA: «Minu pingesolek saates tulenes võistluspingest, sest mulle oli esmatähtis, et ma esimesest saatest välja ei kukuks,» peab Maria sel korral Aspergeri sündroomi asemel süüdlaseks hoopis võistlusärevust. Foto: Gunnar Lilles
Kõrvalseisjate jaoks vahel kummaliselt käituv tütarlaps osaleb saates «Eesti tippmodell».

Aspergeri sündroomiga Maria (22) tunnistab, et on palju aastaid püüdnud oma ebakindlusest ja suhtlemisraskustest üle saada. «Õnneks olen aja jooksul arenenud,» ütleb noor naine, kel on raske inimestele otsa vaadata või ennast esimesena tutvustada.

Enamiku jaoks elementaarseid asju peab tema õppima teiste inimeste käitumist jäljendades.

Samal teemal

Maria on tegelikult täiesti tavaline noor inimene ja temaga vesteldes on keeruline aru saada, et midagi oleks teistmoodi kui tavaliselt. Kui, siis ainult see, et ta vesteldes kaaslasele otsa ei vaata. «Ma vaatan inimesele ainult siis otsa, kui on väga vaja – näiteks tööintervjuul või siis, kui kandideerisin «Eesti tippmodelli» saatesse –, siis sunnin end inimesele otsa vaatama,» kirjeldab Maria üht Aspergeri sündroomi tunnust.

Ei mõista, kui teeb midagi valesti

Maria ei mõista sotsiaalseid ja kohati elementaarseidki reegleid. «Saate salvestusel väljendus see niimoodi, et ma tõesti ei teadnud, et võtete ajal ei tohi tukastada, aga ma tegin seda. Pärast heideti mulle ette, et ma niimoodi, pepu püsti, magasin seal diivani peal,» räägib Maria.

Ta lisab, et kui keegi oleks talle öelnud, et nii ei sobi, oleks ta sellest õppust võtnud. «Aga kuna keegi ei öelnud mulle, siis ma arvasin, et see on normaalne,» ütleb Maria, kes kohati ise aru ei saa, kui ta midagi kohatut teeb.

Aspergeri sündroom on tema sõnul üks autismi vorm ja väljendub suhtlemisraskustes ning tunnete ja reeglite mittemõistmises.

Kui Maria käis lasteaias, panid kasvatajad tähele, et tüdruk toimetab alati omaette. «Mu emale tehti märkus, et äkki peaks saatma uuringutele, midagi on valesti, ja nii mul see sündroom psühhiaatri juures diagnoositigi,» ütleb Maria.

Kui tüdruk viieaastane oli, märgati, et miskit on tema juures teisiti, ja kui ta seitsmeseks sai, jõuti diagnoosini.

Maria tunnistab, et ka puberteedieas tekkis tal kohati eakaaslastega raskusi. «Ma olin hästi vaikne ja ei suhelnud klassikaaslastega. Aga samas ma ei olnud kunagi koolis üksi, mõned kaaslased olid, kellega ma ka pärast kooli lävisin. Olin tegelikult rohkem kodusistuja tüüp ja ei käinud kunagi peol. Ma ei elanud sellist elu nagu mu eakaaslased, millest mul nüüd on hästi kahju,» räägib ta.

«Tähelepanuvajadus on mul millegipärast alati olnud. Koolis olin küll hästi vaikne, aga samas kuidagi väga silmapaistev, ma ei olnud märkamatu ja jäin miskipärast inimestele meelde. Teised tahtsid mind tunda,» meenutab Maria aegu Viljandis C. R. Jakobsoni gümnaasiumis.

«Tahan saada julgemaks!»

Murrang tuli XI klassis, kui Maria käis näiteringis ja mõtles, et võiks proovida Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli. «Ühel kevadel läksingi, olin just 18aastaseks saanud, ja seal öeldi mulle, et olen liiga arg ja ma võiksin midagi muud proovida,» räägib Maria, kuidas temas tekkis kinnisidee julgemaks saada.

Seejärel asus Maria Tartu Ülikooli eripedagoogikat õppima. Kolm aastat tagasi kõrgkooli minnes võttis ta julguse kokku ja hakkas ennast ise esimesena inimestele tutvustama. Varem ta seda teha ei söandanud. «Suhtlesin enne ülikooli tulekut üldse väga väheste inimestega. Siis aga võtsin julguse kokku ja ütlesin kursusekaaslastele: «Tere! Mina olen Maria Viljandist, kes sina oled?»» meenutab tudengineiu, kuidas ta endale uusi sõpru juurde sai.

Nüüd, ülikooli ajal on Maria hakanud rohkem väljas käima ja elu laiemalt nägema. «Olen saanud inimsuhete ja enda kohta palju rohkem teada. Õpin kõike teiste inimeste pealt, kuidas keegi reageerib mingitele olukordadele, ja püüan neid jäljendada,» lausub Maria.

«Terve elu on minu eesmärk olnud üle saada liigsest häbelikkusest ja sotsiaalsetest raskustest, aga mitte kaotada oma isikupära!»

Maria sõnul märkavad paljud, et temas on midagi teistmoodi, aga keegi ei oska täpselt öelda, mis. «Need, kes minuga suhtlevad, aktsepteerivad seda. Kui ma aga näen, et kaaslane üritab end minu käitumisega kohandada, püüan automaatselt tema «ootustele» vastata. Kui aga minusse suhtutakse kui omataolisse, olen minagi vabam,» selgitab Maria.

Vahepeal unustab Maria ära, et peab olema julge ja sellele keskenduma. «Üks minu usaldus-isik, kes on minust vanem ja on hästi tore inimene, ütles mulle kevadel, et olen liiga arg ja minu eneseväljendusoskus suuliselt on kehv. Lisaks tegi ta mulle märkuse, et küsin teiste jutu vahele seosetuid küsimusi. Tõde oli valus kuulata, aga võtsin sellest õppust.»

Mariale meeldib, kui inimesed on otsekohesed, see aitab tal ennast arendada.

Teised osalejad ei teadnud Aspergerist

Modellisaatesse kandideerides kartis ta kõige rohkem seda, et juhtub sama asi, mis lavakunstikooli minnes: öeldakse jälle, et ta on liiga arg. «Vastupidi! Castingul öeldi, et nad pole sellist enesekindlust ammu näinud!» oli Marial hoopis põhjust rõõmustamiseks.

Modellisaatesse kandideerimine oli Maria jaoks enese tõsine proovilepanek. «Hobi korras olen varemgi modellindusega tegelenud, tore on endast ilusaid pilte saada,» ütleb Maria.

Tänu saatele õppis ta ka modellitööd paremini tundma. «Sain teada, mis nurga alt saab mind paremini pildistada ja kuidas kõndida – enne ei teadnud ma absoluutselt kõndimise tehnikast – ja õppisin, kuidas riietuda. Ja mis kõige tähtsam – intervjuusid andes õppisin suulist eneseväljendusoskust, see oli tähtsaim kogemus!» kinnitab Maria.

Saadete salvestustel oli Maria pidevalt pinges ja sellises olukorras ei suuda ta teistega suhelda. «Ma langen siis tagasi mitmete aastate tagusesse aega, kui olin suhtluses väga distantsitu. Tavaelus olen tegelikult palju vabam, kui olin saates,» kirjeldab ta, kuidas tema sündroom kohati võistlust mõjutas.

«Ma mõnikord hakkan ka kohatult naerma koha peal, mis teiste jaoks pole üldse naljakas. Mina naeran tükk aega, kõht kõveras, aga kui minult küsitakse, miks ma naersin, siis ma ei oska vastata. Saate salvestusel juhtus seda ka, et millegipärast tuli naeruhoog peale,» meenutab ta.

Vahepeal pandi Maria sõnul tähele, et ta on kuidagi hajameelne. «Võimalik, et selja taga minu kohta midagi räägiti, mida ma ei kuulnud. Eks saatest saan teada,» ütleb ta. Seda, et Marial Aspergeri sündroom on, ei teadnud saates osalenud tüdrukutest keegi. Esimest osa saatest «Eesti tippmodell» näeb täna õhtul Kanal 2s.

Aspergeri sündroom

Aspergeri sündroom kuulub autismisarnaste psüühikahäirete hulka. Aspergeri sündroomiga inimesed mõistavad maailma teistest erinevalt, osa inimese olemusest tundub neile võõrastav ja ebaloomulik.

Aspergeri sündroomi mõned iseloomulikud tunnused:

• Sotsiaalse suhtlemise eripärad: vähene huvi ja oskus inimestega suhelda;

• vähene võime arvestada ja aru saada teiste inimeste kehakeelest, miimikast, tunnetest ja arvamustest;

• suhete puudumine eakaaslastega;

• oskamatus end kehakeele ja miimika abil väljendada;

• pilkkontakti vähene tähtsustamine või vältimine;

• raskused oma käitumise kohandamisel sotsiaalsetes olukordades; inimene võib sotsiaalse suhtlemise reegleid küll teada, kuid ta ei oska neid õigel ajal ja viisil kasutada

• Korduvad ühetaolised käitumisviisid, rituaalid ja/või liigutused – näiteks selgeksõpitud reeglite täpne järgimine ning selle nõudmine teistelt; mõne eseme paigutamine ebatavalisse kohta. (Allikas: kliinikum.ee)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee