Emil Urbel: «Eesti on selles mõttes hea koht, et siin pole nii palju raha, et losse projekteerida.» (1)

Paari nädala eest pälvis ta järjekordse auhinna – Emil Urbeli projekteeritud Kukemõisa eramu Järvamaal tunnistati Eesti Arhitektide Liidu võistlusel «Eramu 2008–2012» peapreemia vääriliseks. Žürii sõnastuses sai selle otsuse puhul otsustavaks moodsa elamu oskuslik sobitamine kunagise karjamõisa abihoone varemetesse. Samas on Urbel eelkõige tuntud oma ülimalt ratsionaalset laadi neofunktsionalistlike eramajade poolest, mille valgusküllased aknad kiiskavad päikese käes Tallinna mitmeski äärelinnas. Ent Tudori stiilis losse ei hakka ta kunagi projekteerima. Olgu kliendil, kes uksele koputab, kas või kartulikotitäis raha seljas.

Emil Urbelist kui andekast, võimsast ja suveräänsest tegijast räägib seegi kõnekas fakt, et Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia on ta pälvinud lausa neljal korral.

Millised projektid ja tööd tunduvad teile põnevamad: kas need, kus vana tulebki sobitada uuega, või kus arhitektil on täiesti vabad käed ja alustada tuleb valgelt lehelt?

Kui rääkida konkreetselt Kukemõisa eramust Järvamaal, siis ilma piirangute või raamideta ei saa kunagi midagi projekteerida. Olgu siis kammitsevaks teguriks detailplaneering või ümbritsev keskkond või ilmakaared. Kukemõisa puhul oli piirajaid isegi rohkem, aga minu meelest oli töö just selle võrra huvitavam. Inspiratsiooni andsid nii tsaariaegsed kivimüürid kui ka laut ja tall, mille juurde esimese Eesti vabariigi ajal oli ehitatud veel väike elamu. Paljud asjad olid ette määratud. Ühest küljest tegi see asja lihtsamaks. Teisest küljest domineerisid seal väga võimsad maamärgid, võtme leidmine oli väga keeruline. Nii me kasutasimegi neid müüre siseõue piirajatena ja tegime nende sisse täiesti teistsuguse maja. Müürid jäid justkui raamiks sinna ümber.

Kui oleks võimalik paigutada tänapäeva Eesti eramuarhitektuur kuskile edetabelisse, mis koha ta siis Euroopa või maailma mastaabis hõivaks?

Oleme ise siin Eestis rõhutanud, et eramuarhitektuur oleks justkui meie lipulaev. Aga ma oleksin väga ettevaatlik igasuguste edetabelitega. Löögem lahti Saksa ajakiri Häuser, mis käsitleb põhiliselt Kesk-Euroopa, Saksamaa, Austria ja Šveitsi arhitektuuri, ja ma küll ei tea, et Eestis oleks väga palju sellise tasemega hooneid ehitatud, nagu selles ajakirjas näeb.

Aga mis Eestis on kindlasti erandlik – mujal ei telli inimesed arhitektidelt sedavõrd palju projekte. Näiteks Soomes on väga erandlik, kui keegi tellib arhitektimaja, sest elamualasid ja ka üksikelamualasid arendavad ehitusfirmad, ehitades välja terved piirkonnad, mis siis müüki pannakse. Meil on teine praktika: arendaja müüb krundid maha ja iga krundiomanik ise vaatab, kas talle teeb projekti mõni ehitaja või sõber. Mõni ärksam läheb ka arhitekti juurde. Kuna piirangud ja detailplaneeringulised ettekirjutused on väga üldsõnalised, siis me näemegi Tallinna ümber selle tulemusi, rajoonid on väga eriilmelised. See polegi tingimata paha, küll aga on majade arhitektuuritase väga erinev.

Ma isegi hoiduksin rõõmustamast selle üle, et Eestis ehitatakse sedavõrd palju eramuid individuaalprojektide alusel. Siin peituvad ka omad ohud.

Aaviku elamurajoon on rahva seas tuntud kui vaeste Tiskre ja seda on nimetatud ka Buchen­waldiks? Seda pole vist meeldiv kuulda?

Need majad müüdi väga kiiresti maha ja ma olen kuulnud, et inimesed on eluga seal väga rahul. Arvan, et need, kes sinna elamise ostsid, teadsid täpselt, mis valiku nad teevad. Mis on asja juures positiivne: terve see ala, kus need Aaviku majad asuvad, on terviklikult planeeritud ja korraga ehitatud, seal on mänguväljakud, spordiplatsid, kõik majad on enam-vähem ühesugused, keskkond on rahulik.

Tallinna tehnikaülikool sai viimaks oma tahtmise ning nüüd õpetatakse arhitektuuri ka seal. Kas see tähendab, et arhitektuuriõpe läheb rohkem insenerikesksemaks ja loovust jääb vähemaks? Ühesõnaga, kas arhitekt on tänapäeval rohkem kunstnik või tehnokraat?

Eks neid arhitekte on igasuguseid ja mina pole arhitektiametit kunagi kunstniku omaks pidanud. Arhitektiametis on koos nii kunstnik, ärimees kui ka insener ning kõik need osad peavad olema tasakaalus. On mitmeid maailmakuulsaid arhitekte, kes on inseneriharidusega.

Mina neid asju ei vastandaks. Arhitektuuri saab õppida igal pool, kuigi Euroopa traditsioonis on arhitektiõpe pigem siiski tehnikaülikooli juures.

Nii et teie ei näe selles mingit traagikat?

Ma arvan, et traagika ja valulikud reageeringud tulenevad Kunstiakadeemia praegusest olukorrast, ja kardetakse, et keegi kuskil tahab Kunstiakadeemiat hoopis likvideerida, kuna riigijuhtidelt ja poliitikutelt pole väga selgeid vastuseid, milline on EKA tulevik. Eks uue maja ja koha valikute taustal tekivad sellised muremõtted. Aga see, et arhitektuuri õpitakse mitmes koolis ja erinevalt, on ainult tervitatav. Paljusus ikkagi rikastab meid.

Kes on hea arhitekt, milliste omaduste põhjal seda määratakse?

See on keeruline küsimus. Arhitektiametit võib pidada mitut moodi. Ka näiteks omavalitsuse arhitekt-ametnik võib olla väga hea arhitekt. Mõni arhitekt tegeleb planeeringutega, mõni projekteerib maju, mõni kirjutab arhitektuurist. Näiteks sellised suured valdkonnad, nagu restaureerimine ja muinsuskaitse, eeldavad täiesti omaette spetsiifikat, aga samas on ometi seotud arhitekti kutseoskustega. Väga tore, kui mõni arhitekt tunneks seadusi ning tegeleks seadusloome ja selle korrastamisega. Väga oluline valdkond, mis on ligadi-logadi. Ma nimetaksin ka teda heaks arhitektiks, kuigi ta pole kunagi ühtegi maja projekteerinud. Nii et hea arhitekt peab olema väga laia silmaringiga ja väga laia ampluaaga.

Millest maja projekteerimine algab, mis seda kõige rohkem mõjutab: keskkond ehk siis krundi asukoht või mõni muu tegur?

Vana, lausa triviaalne tõde on see, et hea hoone sünd on kinni kolmnurgas –projekteerija, ehitaja ja tellija koostöös. Kui on hea tellija, on tal selge arusaam, mida ta tahab, ja ta usaldab oma partnereid. Hea ehitaja on see, kes saab projektist aru. Samas tähendab see pidevat suhtlemist ja läbirääkimisi.

Kui see kolmnurk töötab hästi, kas võib siis juba ette ennustada, et tulemus on märkimisväärne?

See on suur eeldus. Loomulikult peab olema ka raha, aga siin pole üks-ühene seos – et kui meil on palju raha, siis ongi kõik hästi. Rahahulk iseenesest ei garanteeri midagi. Mulle on südamelähedased just need projektid, kus pole palju raha, aga seda vähest raha on arukalt kasutatud.

Rusikareegel on see, et mida vähem on raha, seda rohkem tuleb seda panustada projekti. Väga hoolikalt ja täpselt läbi mõelda, mida me tahame, leidmaks ratsionaalseid ja arukaid lahendusi. Sest võrreldes ehitamisega on projekteerimine ikka odavam töö. 10–20 korda kindlasti odavam.

Kui tihti teil klientidega mõne detaili pärast ikkagi kembelda tuleb ja kelle sõna tavaliselt peale jääb?

Kogu aeg on kemplemine, aga ma arvan, et meil on hästi läinud, sest selliseid kliente, kes mõne detaili pärast kemplevad, palju pole. Samas on ju klient asjatundmatu, ta ei peagi kõikidest peensustest aru saama, ning arhitekti ülesanne on talle selgitada, miks ta on kasutanud selliseid materjale või lahendusi. Tegelikult polegi see kemplemine.

Milline võiks praegu olla ühe keskmise Eesti pere eramu optimaalne suurus?

Samas võiks küsida, milline võiks olla ühe keskmise Eesti mehe ülikond. Kuigi mõned tahavad just isikliku sõiduvahendi või elamu kaudu ennast näidata.

Me oleme teinud üleüldse kolm-neli eramut aastas. Viimastel aastatel pigem kolm eramut. Suuremad on 500 ruutmeetrit, kuigi tavapärane on 300. Ent kindlasti pole need keskmise Eesti inimese elamised, keskmine inimene elab nõukogude ajal ehitatud tüüpkorteris. Mis saab Mustamäest, Õismäest ja Lasnamäest – see peaks olema arhitektuuri põhiküsimus. Mitte see, kui ilus villa kellelgi on.

Mis siis saab Mustamäest, Õismäest ja Lasnamäest?

Ma ei tea, mis neist saab. On korraldatud kõikvõimalikke konverentse ja ajurünnakuid. Probleem on selles, et kapitalismi saabumise tuhinas kõik need korterid erastati ja nüüd on natuke keerulisem nendega midagi ette võtta. Elanikkond vananeb, pooled inimesed on väga rahul oma elamisega. Ka meil ülikoolis studeerivad välisüliõpilased on näiteks väga imestunud, kui vahva on Mustamäe. Hea transpordiühendus linnaga, rohelust on palju. Tõsi, majad on kehvad. See aeg tuleb väga ruttu kätte, kui nad hakkavad lihtsalt ära vajuma.

Mingite parameetrite järgi pidanuks see aeg juba ammu käes olema?

Nii see on. Aga ime küll, ikka veel püsivad. On selge, et torude vahetamisest ja ülevärvimisest jääb ühel hetkel väheks.

Kui palju te olete nende aastate jooksul puutunud oma töös kokku klientidega, kellele eramu juures on esmatähtis selle suurus?

Et mida suurem, seda parem? Ei ole nii väga hull see asi. Aga selliseid kliente on küll olnud, kes maja valmis saades imestavad, et oli nüüd vaja seda kõike nii palju. Lõpuks tuleb seal ju elama hakata, maja millegagi täita ja koristada. Mõned inimesed on öelnud, et ta pole ühte või teise ruumi oma elamises sattunud pool aastat.

Minu meelest on tellijad aina arukamaks läinud, teades täpselt, palju nad oma eramusse tahavad investeerida. Mõeldakse ka sellele, et maja oleks müüdav, et ta ei oleks selline rätsepapintsak, mis on ainult minu järgi õmmeldud. Elu muutub ja inimesed liiguvad. Äkki saan homme rikkaks, kolin hoopis Hispaaniasse ja müün maja maha?

Kui tihti meie arhitektid ennast vägistatuna tunnevad? Selles mõttes, et kes maksab, tellib ka muusika.

Ma ei ole kuldseid käeraudu väga tunda saanud. See on kõige hullem, kui sa oled saanud hea lepingu ja siis pead tegema seda, mida piiratud arusaamadega tellija ütleb ja nõuab. See on väga paha olukord. Aga rohkem on selliseid olukordi, kui projekti eest ei taheta maksta väärilist tasu.

Kui olulist osa raha arhitektuurimaailmas üldse mängib? Kui tellijal on kartulikott rahaga seljas, siis projekteerite maja täpselt nii, nagu tema tahab: tornike siin ja tornike seal ning paraadtreppi kaunistavad lamavad lõvid?

Küll ta saab ka selle. Aga mitte meie käest.

Kartulikoti suuurus teie puhul rolli ei mängi?

Ei. Ei oska ega viitsi tegelda selliste asjadega. Kuigi ma tean, et Venemaal toimib skeem, kus tellija näitab näpuga klantsajakirja fotole, millelt vaatab vastu Tudori stiilis loss. Palun mulle midagi niisugust! Leitakse projekteerija ning ehitaja ehitab selle valmis. Eesti on selles mõttes hea koht, et siin pole niipalju raha, et losse projekteerida.

Kas arhitektuuris ja teie büroos on juba tunda, et masu hakkab seljataha jääma?

Mingit liikumist on, aga päris läbi pole veel saanud. Samas usun ma, et sellist aega, nagu oli enne masu, enam ei tulegi. Kus tellija kirjutas kinnisilmi alla igale lepingule ning kõigil oli väga priske olemine. Projekteerisid ka need, kes seda tööd tegelikult ei osanud, ja sündis väga palju viletsa moega arhitektuuri. Paljud projektid jäid üldse pooleli.

Aga ma usun, et neid asju hakatakse ringi projekteerima, mingi kainenemine ehk tuleb. Buumi ajal sai kolleegidega arutatud, et tuleks üks tubli kriis, mis selle pillerkaari ära lõpetaks. Aga kui kriis käes oli, ega siis väga rõõmsad ei oldud.

Kui te Tallinnas ringi liigute, kui palju on siis siin maju, millest möödudes lööte piinlikkusest pilgu maha?

Neid ikka on. Sageli on see arhitektuuripoliitika puudumise ja kehva otsustamise tagajärg. Kahjuks neid asju juhtub ja Eesti pole siin mingi erand, mujal on samamoodi. Mõni Barcelona «Mustamäe» on ikka kordi jäledam kui meie Lasnamäe. Täielik katastroof! Talvel osales meil magistrikursusel üks prantsuse poiss ja ta ütles, et mis sel Mustamäel ikka nii viga on, Marseille’s on linnaosasid, kuhu ka politsei ei julge minna. Selles mõttes on meil isegi hästi läinud.

Aga kui ma enne rääkisin kollektiivsest loomingust arhitektuuris, siis eriti linna suuremate komplekside puhul, kuhu lõppetulemuse saamiseks on kaasatud väga erinevaid otsustajaid, ei saa me automaatselt iga äparduse ja õnnetuse puhul arhitekte risti naelutada.

Just praegu on Brüsselis avatud näitus «100 maja», mis tutvustab Eesti eramuarhitektuuri ja mida vaadates olevat teie Belgia kolleegid kadedusest roheliseks läinud, sest sealsed seadused piiravad arhitektide loomevabadust tublisti rohkem – näiteks on Belgias keelatud lamekatustega majade projekteerimine.

Päris nii see kindlasti pole. Kui see on keelatud, siis vaid mõnedes rajoonides ja ajaloolistes piirkondades.

Teie abikaasa Krista Kodres on kunstiajaloolane ja arutleb mõnikord ka avalikkuses elamuehituse ja linnaruumi teemadel. Kas tema on teie projektide esimene kriitik?

Tavaliselt mitte. Kuid eks me nendest asjadest ikka räägime. Ja kui midagi on hästi läinud, siis rõõmustame koos. Aga kriitikuna on ta tubli. Ütlemata ei jäta, kui midagi on halvasti.

Kas te mingit kurbust ka hinges tunnete – et näe, uhke ja ilus maja sai valmis, aga mitte kusagilt ei loe välja, et see on minu projekteeritud? Ühesõnaga – arhitektuur on mõnes mõttes anonüümne valdkond?

Hea arhitektuur on sageli anonüümne. Kui sa just pead ära ei löö, ei panda ust tähelegi. Meil teatakse jah paraku rohkem ebaõnnestunud majade autoreid, kelle peale siis hea näpuga näidata. Kurvem on lugu siis, kui arhitekt on teinud kõik selleks, et maja tema nimega seotaks ja «teos» kaugele välja paistaks, aga lahendamata on unustatud paljud olulised küsimused, mis juba koolipingist selged peaksid olema.

Mis teie ellu peale arvuti, joonestuslaua, sirkli ja terava pliiatsi veel mahub?

Sirklit pole ammu välja otsinud, aga olen üks neist vist vähestest õnneseentest, kes veel pliiatsiga töötab.

Aga minu ellu mahuvad kindlasti minu lähedased. Reisimine on oluline. Järgmine nädal läheme sõpradega Balkanile. Meil on väike sõpruskond, kellega kaheksa aastat tagasi alustasime sellist aktsiooni nagu «vanameeste sügis». Oleme juba läbi käinud kõik unustatud maad, kuhu keegi minna ei taha: Rumeenia, Bulgaaria, Ukraina, Slovakkia, Sloveenia. Nüüd jõuame Horvaatiasse. Formaat on selline, et kus me eelmine kord lõpetasime, sealt järgmine kord alustame. Lennukipiletid tagasi ei ole alguspunktist, vaid 400–700 kilomeetrit eemal asuvast linnast. Selle vahemaa läbime eelneva ettevalmistuseta, kokku leppimata, kuidas me seda teeme. Väga huvitav on näha, kuidas need riigid on muutunud ja muutumas. Tuletavad meelde meie eluolu umbes 15 aastat tagasi. Kristaga ei käi me mitte lihtsalt suvitamas, vaid neid sõite võiks nimetada arhitektuuri- või kultuurireisideks. Nii ka aastavahetusreisid sõprade Anu ja Mart Kalmuga, kus arhitektuur on kogu aeg eesmärk ja tuline kõneaine.

Tuntumad tööd: Rocca al Mare kool ja Nordea maja

Emil Urbel (sündinud 13. novembril 1959 Pärnus) on lõpetanud Tallinna 32. keskkooli 1977. aastal ja Eesti NSV riikliku kunstiinstituudi (praeguse Eesti kunstiakadeemia) arhitektuuriteaduskonna 1982. aastal. Eesti Arhitektide Liidu liige alates 2000. aastast.

Töötanud projekteerimisinstituudis Eesti Projekt ning arhitektuuribüroos Urbel ja Peil. Alates 2000. aastast töötab arhitektuuribüroos Emil Urbel OÜ.

Emil Urbelit teatakse eelkõige tema ülimalt ratsionaalset laadi neofunktsionalistlike eramajade järgi. Tema tuntumad tööd on näiteks villad Tabasalus, Rocca al Mare kool, Aaviku elurajoon ja Kalev Spa rekonstruktsioon.

Ta on pälvinud Alar Kotli nimelise noore arhitekti preemia 1990. aastal ning Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia 1996. aastal (Villa Sumberg ja Villa Vigand), 2000. aastal (Rocca al Mare koolimaja), 2003. aastal (Aaviku elurajoon) ning 2012. aastal (Vilsandi merepäästejaama paadikuur).

Veel tuntumaid töid:

Reisisadama A-terminal, 1994 (kaasautor Ülo Peil); Hotelli Central rekonstruktsioon, 1994; Centrali laiendus,1997 (kaasautor Indrek Erm); Eesti Näituste esindushoone,1998 (kaasautor I. Erm); Eesti Õigusinstituut, 2000; Restoran Novell, 2004; Viinistu kunstimuuseum, 2004; Ridaelamud Esku tänaval, 2004; Kalev Spa rekonstrueerimine, 2005; Proovijahuveski Rotermanni kvartalis, 2008 (kaasautor Ainar Luik); Nordea Maja, 2009 (kaasautor I. Erm).

Võistlustöid:

kolhoosikeskus, 1986, I preemia; Haljala kabel, 1988, II preemia; Rotermanni kvartal, 1989, I preemia; Saksi kirik, 1989, I preemia; Pärnu metodisti kirik, 1990, II preemia; Sillamäe kirik, 1991, I preemia; Tartu kunstikool, 1991, I–II preemia; Rakvere Pauluse kiriku rekonstrueerimise ideevõistlus, 2009, II preemia.