Alice Cooper räägib, et signeeris tuhaurni mõtlemata. «Tüdruk ütles, et tema ema oli väga suur minu muusika fänn. Ja siis ongi normaalne, kui ma urnile autogrammi kirjutan.»
Et allkiri joonistada mõne fänni kehale, on Cooperi sõnul täiesti tavaline nähtus. «Ja päris tihti nad ka tätoveerivad selle nahasse, ükskõik, kuhu autogramm antud on.»
Fännid saadavad mehele ka hunnikute viisi kingitusi. «Päris tihti kingitakse selle riigi suveniire, kus parajasti esineme või raamatuid sellest linnast. Mõnikord joonistatakse pilte ja tehakse maale,» räägib ta ja lisab, et fännikingitused on armsad, kuna see näitab, et inimesed on talle tõesti vaeva ja aega pühendanud. «Ma hoian kõik asjad alles, meil on Los Angeleses suur laohoone. Samuti on mul Arizonas restoran, kuhu olen üles pannud paljud saadud maalid.»
«Kui oled kuulsus, kuulud sa avalikkusele.»
Alice Cooper, kodanikunimega Vincent Damon Furnier, on avalikkuse ees olnud peaaegu 40 aastat ja vaevalt leidub maamunal inimest, kes pole tema nime kuulnud. Sellegipoolest ei ole ta selline staar, kes fännihordide eest hotelli põgeneks ning toonitud klaasidega autos kiirelt trajektooril lennujaam-hotell-kontserdipaik-hotell-lennujaam ära käiks. «Ma ei istu kunagi hotellis, vaid käin ostukeskustes, seega näevad inimesed mind kogu aeg tänaval. Peamine, mis neid huvitab, ongi autogramme saada ja pilti teha. Ja ma ei vasta kunagi eitavalt,» kinnitab ta. «Kui sa oled kuulsus, siis sa kuulud avalikkusele. Ma ei arva, et peaksin end peitma. Kui inimesed sind näevad ja sul on võimalus neile autogrammi anda, siis kindlasti tee seda. Ja ütle neile tere,» annab legend soovituse kõigile staaridele.
Cooper lendas Tallinna eile Venemaalt, kus andis kaks kontserti – Moskvas ja Peterburis. «Moskvas ja Peterburis oli hullumeelne publik, neid oli tõesti palju! Ma ootan, et eestlased oleksid samasugused,» on neljandat korda Maarjamaal esineval Cooperil publiku suhtes suured ootused.
Mis on see, mis Cooperi juba neljandat korda siia toob? «Tegelikult lähed sa sinna esinema, kuhu promootor käsib,» ütleb ta. «See on osa tuurist.» Seekord võtab Cooper kaasa ka oma abikaasa Sheryli. «Mu naine on esimest korda Tallinnas ja ma ütlesin talle, et teie vanalinn on kindlasti üks lahe koht, kuhu minna.»
Kahjuks Alice siin eriti ringi vaadata ei jõua, kuna neljapäeva hommikul jätkub retk Ameerikasse. «Kui oled tuuril, siis peatudki igas linnas vaid ühe päeva, pole eriti palju aega, et midagi näha.»
65aastane Cooper astus esimest korda lavalaudadele pool sajandit tagasi. «Ma käisin siis keskkoolis ja esinesime koolikohvikus. Olime alles täiesti uus bänd ja meil oli ainult kolm lugu. Aga tegime need ära ja see kontsert oli väga lahe. Ma usun, et see oli hetk, kui sain aru, et tahan seda igavesti teha,» mäletab ta oma esimest kontserti kui eilset päeva.
Kodus täiesti tavaline mees
15aastase, alles alustanud bändimehena ei mõelnud Cooper selle peale, et ta nii kõrges vanuses veel laval rokiks. «Kui me keskkoolis käisime, siis ei mõelnud me isegi 30aastaseks elamise peale. Aga Mick Jagger, Steven Tyler, Iggy Pop, mina – me oleme kõik peaaegu ühevanused ja anname endiselt kontserte! Ja energiat on meil rohkem kui kunagi varem,» muigab mees.
Seda, et Alice Cooper pensionile läheks, ei ole vist veel niipea karta, kuna tema kontserdid müüakse siiani viimseni välja. «Ma olen alati öelnud, et teen muusikat seni, kuni publikut enam ei ole. Kui ma lähen lavale ja keegi kohale ei tule – siis on aeg ära lõpetada.»
Alice Cooperit teatakse maailmas eelkõige õudusfilmi meenutavate ja hullumeelsete lavašõudega, kus ta tükeldab elusuuruses nukke, rebib kanadel päid otsast ja hirmutab publikut giljotineeritud inimese verest nõretava pea toika otsa toppimisega. Tavaelus ja lava taga on ta enda sõnul aga täiesti tavaline inimene.
«Ma lõpetasin joomise 30 aastat tagasi, ma ei suitseta, olen 37 aastat abielus olnud, mängin iga päev golfi ja käin pühapäeviti oma naise ja lastega kirikus. Mu kodune elu on täiesti normaalne,» ütleb Cooper ja lisab, et kodus on ta täiesti tavaline teksade ja T-särgimees. «Mitte nagu The Addams Family,» naerab Cooper. «Ma arvan, et mida normaalsem oled sa tavaelus, seda lihtsam on lavakarakterisse sisse elada.»
Alice Cooper oli esialgu hoopis bändinimi
Alice Cooper, kodanikunimega Vincent Damon Furnier, on sündinud 4. veebruaril 1948 Detroitis. Alice’i nime kannab ta ametlikult aastast 1974.
2011. aastal sai Alice Cooper ka Rock and Roll Hall of Fame’i liikmeks.
Lava taha nõuab Cooper peale tavapärase vee- ja puuvilja veel näiteks kuut paari valgeid (mitte madalalõikelisi!) spordisokke, kaht pakki suhkruvaba nätsu (Wrigley’s või Dentyne) ja vaakumpakis maitsestamata tuunikala.
Koos rokilegendiga astub täna õhtul lavale ka Austraalia päritolu muusik Orianthi Panagaris, keda peetakse maailma parimaks naiskitarristiks.
Hoolimata võigastest lavašõudest, on Cooper veendunud kristlane, tema isa oli preester.
Cooperil ja tema naisel Sherylil on kolm last: vanem tütar Calico (sündinud aastal 1981), poeg Dash (sündinud aastal 1985) ja noorem tütar Sonora Rose (sündinud aastal 1992).
Seitsmekümnendatel, kui Cooper andis staadionikontserti, visati lavale elus kana, mille mees publikusse tagasi viskas, arvates, et ta oskab lennata. Lind kukkus maha, inimesed rebisid ta tükkideks ning loopisid lavale tagasi. Meedia kirjutas pärast seda, et Cooper hammustas kanal pea otsast ja jõi tema verd. Kuigi asi nii polnud, ei soovitatud tal tõde paljastada, kuna publikule selline etteaste meeldis.
Cooper kuulus Bernie Taupini, Harry Nilssoni, Micky Doleni, John Lennoni, Ringo Starri ja Keith Mooniga «Hollywoodi vampiiride» sekka. Tegemist oli Ameerika kuulsate rokkarite grupiga, kuhu pääsemiseks tuli juua rohkem kui kõik teised bändiliikmed suudavad.
Omal ajal oli Cooper ohjeldamatu alkohoolik, kuid nüüd ei ole ta juba üle 30 aasta alkoholi puutunud.
Alice Cooper on üks olulisemaid rokilegende, kellest on alguse saanud paljud hilisemad rokkšõu elemendid. Tema pärast võeti kasutusele eraldi mõiste shock rock.
Kommentaarid