ESIMENE RÕÕMUVIIJA: «Pikalt mõtlema ma ei pidanud – mul polnud selle vastu midagi. See on esinemine nagu iga teinegi, mis seal siis ikka. Miks ma oleksin pidanud ära ütlema? Ja loomulikult mulle ka makstakse selle eest,» rääkis Ines 2002. aasta algul kontserdireisi eel. Otsust polnud vaja kahetseda. «Meie eest hoolitseti kogu reisi jooksul väga hästi,» kinnitas ta naastes Publikule.Foto: MATI HIIS
Inimesed
5. oktoober 2013, 07:00

Ines: «Sõda oli puust ja punaselt mu silme ette maalitud. See pilt ei lähe mul ilmselt kunagi meelest!» (10)

«Tagantjärele meenub mulle kõige eredamalt sõit läbi asula, kus kahel pool teed olid pommitatud varemeis eramajad. Minu teadvusesse jõudis kohale, mis on sõda, milliseid tagajärgi ta jätab,» kirjeldab 2002. aastal Bosnias ja Hertsegoviinas Eesti rahuvalvajatele kontserdi andnud Eda-Ines Etti kriisipiirkonnas kogetut. Tema oligi muide esimene, kes käis kriisipiirkonnas esinemas.

Kodumaised artistid on rahvusvahelistel operatsioonidel teenivatele kaitseväelastele esinemas käinud juba pea tosin aastat. Välislähetusele kutsutud meelelahutajad on ettepanekuga ka alati meeleldi nõus olnud ning enamik neist teinud seda puhtast patriotismist ehk tasu nõudmata. Kes on aastate jooksul sõjatandril üles astunud?

Esimesena andiski Eesti rahuvalvajatele kontserdi Eda-Ines Etti koos Pearu Paulusega. Nad esinesid jaanuaris 2002 Doboji lähedal Danneverki rahuvalvajate baasis ühes suures autoremondihallis. Päev enne kontserdireisi tunnistas eurolauljatar, et pabistab natuke, kuna ootamas on vaid meespublik, ent hirm oli asjata. «Kuigi see esinemine oli väga ammu, meenutan seda kui üht kõige soojema vastuvõtuga kontserti,» kinnitab laulja.

Paarist sõjaväebaasis veedetud päevast on tal siiani selgeimalt meeles rusuv pilt varemeis asulatest ning samas heatujulised sõdurid, kelle teenistust missioonil nimetab ta muljetavaldavaks. «Sõda oli puust ja punaselt mu silme ette maalitud! See pilt ei lähe mul ilmselt kunagi meelest,» usub Ines.

«Samuti meenub Eesti noormeeste väga soe vastuvõtt, ühine karaokelaulmine ja tankisõit.»

Sõjakoldes ringisõitmist ta ei peljanud: «Hirmu otseselt ei tundnud, aga meeles on küll hoiatus, et tee pealt põllule astuda ei tohi, kuna oht oli pommi otsa astuda.»

Ka Pearu Paulus, kes läks Inesega algul kaasa kui taustalaulja, kuid esines pikemaks veninud kontserdil sõjaväelastele ka oma lugudega, mäletab kõige eredamalt patrullautodega ringi sõitmist, kuna ta polnud lihtsalt varem sellise eluga kokku puutunud. «Äärmiselt tore reis oli – ma sain hästi palju positiivseid elamusi ning uusi tutvusi,» võtab Pearu reisi kokku.

«Igapäevaselt ma nende inimestega küll ei suhtle, aga kui tänava peal trehvame, siis ikka tervitame.»

Meie Mees esines Kosovos kaheksa riigi sõduritele

2003. aasta juulis andis Kosovos kolmetunnise kontserdi ansambel Meie Mees, kelle esinemisest said lisaks eestlastele osa ka seitsme muu riigi rahutagajad. «Mul on seal ees väga palju sõpru Kaitseliidust, kellega koos mitu puuda soola ära söödud,» märkis staažikas kaitseliitlane Riisalu.

Õpiti ka spetsiaalselt itaaliakeelseid laule, millest Itaalia sõdurid olid lausa vaimustuses. «On müstika esineda sõjaväeauto kastis, taustaks mägine maastik ja kuulajaiks lisaks meie oma, Eesti rahutagajatele veel seitsme riigi sõdurid,» lausus Riisalu. Ansambel käis Kosovos ka hiljem, 2004. aasta oktoobris.

Blacky käis Kosovos patrullretkel

2006. aasta mais esines Kosovos rokkbänd Blacky, andes Eesti, Taani, Soome ja Prantsusmaa sõduritele üle kahetunnise vabaõhukontserdi. Publik jäi Blacky esinemisega väga rahule. «Me saime ennast välja elada, mis siis, et olime väsinud, kuna meie rühm tuli just metsast mitmepäevaselt operatsioonilt,» ütles kapral Janika Kanarik.

«Seda oli meile just praegu vaja. Selline särav külaskäik lõhub rutiini.»

Ansambel andis ka lisakontserdi neile, kellel esimene teenistusülesannete tõttu kuulamata jäi. Peale esinemise tutvus ansambel eluoluga missioonipiirkonnas ning nad võeti kaasa ka poolepäevasele patrullretkele.

Vanilla Ninja ööbis Iraagis betoonpunkris

2007. aasta novembris andis kunagine popgrupp Vanilla Ninja kontserdi mitmele tuhandele Iraagis teenivale sõdurile. Reis sõjatandrile jättis tüdrukutele unustamatu mälestuse: nad said lennata sõjaväelennukiga, ööbida betoonpunkris, sõita tankiga ning kuulda ka pommiplahvatusi. Baasi sõjamöll küll ei jõudnud, kuid ansambli liikme Katrin Siska sõnul tekkis tal seal olles sõjafilmi tunne küll.

Aga Iraaki sõideti siiski kontserti andma. «Meid kuulasid tuhanded sõdurid ja kaasaelamisest oli aru saada, et see tõesti pakkus neile midagi,» rääkis Siska. Mõni sõdurpoiss roninud lausa bändi juurde lavale ning pärast kontserti jagati soovijatele autogramme. Eesti poistele kinkis ansambel ka oma viimase plaadi.

«Ma ei kahetse absoluutselt, et läksime. Tunne on siiani vapustav,» õhkas Siska.

Reisi kiitis ka Lenna Kuurmaa: «Kõige põnevam seiklus üldse!»

Estpla-15 ülem leitnant Kaido Kivistik ütles ka, et ninjatüdrukute kontsert oli parim asi, mis rühma teenistuse ajal juhtus. «Sõduritele on väga oluline tunda Eesti riigi toetust kodust kaugel teenides.»

Tanel Padar & The Sun käis Iraagis Eesti vabariigi aastapäeval

2008. aasta veebruaris esinesid ka Tanel Padar & The Sun Iraagis teenivatele kaitseväelastele. «Tundus, et sõduritele meie mängitav rokkmuusika sobib,» ütles solist Tanel.

«Kontserdi eel küsiti pidevalt, millist muusikastiili mängime ja rokkmuusikast kuuldes hakkasid silmad särama küll.» Üks meeldejäävaim mälestus oli mehe jaoks aga helikopterite nägemine.

Estpla-16 ülem kapten Rainek Kuura sõnul oli vabariigi aastapäeval toimunud kontsert suurepärane kingitus. «Meile on oluline tunda Eesti riigi toetust,» ütles ta. «Eesti poisid rokkisid kontserdil esireas ning ka neist, kes varem rokkmuusikast lugu ei pidanud, said nüüd The Suni fännid.»

Ansambel kinkis Eesti ja USA kaitseväelastele ka spetsiaalselt selle kontserdi jaoks valmistatud ingliskeelse muusikaga plaadi «Hero».

Birgit Varjuni jaoks olid sõdurite teenistustingimused šokeerivad

2010. aasta oktoobris esines Afganistanis lauljatar Birgit Varjun, kes esitas kokku kaksteist nii eesti- kui ingliskeelset laulu. Teda saatis saksofonil Indrek Varend ja klahvpillidel Rene Puura. Viimase arvates oli savist kõrgendik kõige lahedam lava, kus nad kunagi esinenud on.

«Kui ma eelnevalt teadsin siinsest elust vaid kaudselt, siis näha, millistes tingimustes meie poisid tegelikult teenivad, oli minu jaoks suhteliselt šokeeriv. Uskumatu on minu jaoks ka see, kui positiivsed nad ise selle kõige juures on,» ütles Varjun. «Sellise pinge ja stressiga ei saa mitte igaüks hakkama.»

Tätte oli Afganistanis esimene Eesti artist

2009. aasta veebruaris esines Afganistanis Eesti kaitseväelastele Jaan Tätte, olles seega esimene Afganistanis esinev Eesti artist. «On uhke vaadata, kui hästi nad siin hakkama saavad ja on eeskujuks nii mõnelegi suurriigile. See on võimas kogemus, mida on Eestis päris raske saada,» ütles Tätte.

Tätte esines Eesti vabariigi aastapäevale pühendatud ürituste raames lisaks Camp Bastionis toimunud kontserdile ka kahe etteastega Kabulis – nii seal teenivatele Eesti kaitseväelastele kui diplomaatilisele korpusele.

Helmandis ühendasid jõud Untsakad, VLÜ ja Pärnu Poisid

2009. aasta septembris andsid Afganistanis Helmandi provintsis kolm kontserti ansambli Untsakad kitarrist Marek Rätsep, Väikeste Lõõtspillide Ühingu akordionimängija Raido Koppel ja Pärnu Poiste kitarrist Eddi Leet. «Hea oli näha, kuidas meestel jalg tatsuma hakkas ja nad laulu jorisesid,» kommenteeris major Tarvo Luga. Kolmes laagris esitatud kontserdid leidsid kuulajate seas elavat vastukaja. Keskööni kestnud üritustel ei jätnud Afganistanis teenivad sõdurid kasutamata ka võimalust oma isiklike kitarrioskuste ja laulude esitlemiseks.

Marvi Vallaste kohtas Afganistanis oma viiuliõpetaja poega

2011. aasta aprillis esinesid Afganistanis teenivatele Eesti kaitseväelastele Marvi Vallaste ja Kristjan Kasearu. Koos saateansambliga peeti maha üle tunni kestnud kontsert, kus esitati nii eesti- kui ka ingliskeelseid laule.

Lauljatar Marvi tunnistab, et tal oli tegelikult sõjatandril käimise kogemus juba olemas. Nimelt käis lauljatar Iraagis sealsetele sõduritele esinemas ka kolm aastat varem Tanel Padari & The Suni koosseisuga.

Marvile seostub Afganistaniga esmalt aga pikk lennureis, mille suutis siiski põnevaks muuta erinevate lennukite ja helikopteritega lendamine. «Kuid kõige huvitavam seik oli ehk kohtumine Kabulis töötava Eesti asjuri Tanel Sepaga – ta on minu kauaaegse viiuliõpetaja poeg,» räägib Marvi.

Sõdurid olid lauljatari meelest poisid nagu poisid ikka. «Neil on lihtsalt teistsugune hobi ja elukutse,» ütleb ta.

Marvi on ka linnas ringi liikudes juhuslikult kokku sattunud inimestega, kellega ta Afganistanis tuttavaks sai. «Nende silmad on alati säravad ja meie külaskäiku meenutatakse hea sõnaga,» jutustab laulja.

Lenna kohtus Afganistanis kindraliga

2011. aasta oktoobris soojendas Afganistanis teenivate sõdurite südameid Lenna Kuurmaa. Lauljatar ja tema saatebänd – Reigo Ahven, Tõnis Kivisild ja Kiur Aarma – andsid kaks kontserti: ühe Camp Bastionis ning teise kõrbes asuvas välibaasis Wahidis.

Enesest mõista pälvis tsiviilriietes lauljanna rahvusvahelises sõjaväebaasis kohe esimesel päeval üksjagu tähelepanu. «Mina ei julge siin neile otsa vaadata, aga kõrvalt bändikaaslased kogu aeg ütlevad: nonii, järgmised kakskümmend meest läksid mööda, kes kõik jäid silmanurgast vahtima,» ütles lauljanna lähetuses olles.

«Aga ma arvan, et siin on sõduritel ilma naisterahvasteta raske olla ka, nii et ega seda vaatamist saa vist pahaks panna. Aga oli suur au kohtuda ka kindral Ants Laaneotsaga.»

Sõjatandril laulmine polnud Lennale aga päris tundmatus kohas kõrbeliiva sukeldumine, kuna 2007. aasta novembris käis ta koos Vanilla Ninjaga sõduritele esinemas ka Iraagis.

Metsatöll jäi Afganistani rohkem kui nädalaks

2013. aasta jaanuaris esines Afganistani sõduritele ansambel Metsatöll, kes oli seal üheksa päeva. Bänd võttis Eestist kaasa kogu oma tehnika ehk ligi poolteist tonni asju. «Me ei tee kunagi allahindlust ja see oligi asja juures üks konks – kui meile poleks seda võimaldatud, siis mingit akustilist nalja me sinna tegema poleks läinud,» rääkis Metsatöllu trummar Marko Atso.

Mehed olid nõus kohe, kui esinemiskutsest kuulsid. «Me ei mõelnud üldse, et kas ja kuidas sinna minna. Kui on midagi uut ja huvitavat, on see alati lahe,» kommenteeris Atso.

Trummari sõnul oli publik suurepärane. «Kui me musta huumorit tegime, siis kõik naersid,» lausus mees. Töllud vaatasid enne kontserti ka kava üle ning näiteks lugu

«Lahinguväljal näeme» nad ei mänginudki, sest ei tahtnud õhutada võõraid sõdureid võõral maal midagi tegema.

Viimati käisid Afganistanis koomikud ja korvpallimeeskonna tantsutüdrukud

2013. aasta juulis astusid Afganistanis üles Comedy Estonia stand-up koomikud – Louis Zezeran, Stewart Johnson ning Andrus Valvur – ja seitse korvpallimeeskonna Tartu Ülikool/Rock ergutustüdrukut.

«Kui ma rahva ette astusin, siis nägin enda ees suurt hulka inimesi, kelle nägudelt peegeldus eestlaslik eluterve skepsis, aga pärast esimest nalja ja sellele järgnenud südamlikku naeru sain aru, et kõik läheb hästi,» ütles Austraaliast pärit ja nüüd Eestis elav Zezeran portaalile Elu24.

Tantsutüdrukud polnud esialgu kindlad, kuidas nad tulevad tantsimisega Afganistani kuumuses toime. «Aga tagasiside oli positiivne, publik elas isegi rohkem kaasa kui me Eestis harjunud oleme,» seletas tantsutüdrukute treener Elina Lõhmus.