Inimesed

«Mu väikses südames olid suured plaanid. Aga kõik ainult naersid mu üle nagu ikka.» (23)

Jaanus Kulli, 5. oktoober 2013, 07:00
Raimond Valgre kirjutas Niinale Leningradi umbes 300 armastuskirja.

«Raimond Valgre eluloofilmi «Need vanad armastuskirjad» algus ulatub õige kaugesse minevikku, 1976. aastasse, kui ma tegin Valgrest dokumentaalfilmi «Igavesti teie» ja mille põhjal mängufilm 16 aastat hiljem sündiski,» meenutab režissöör Mati Põldre oma loomingulisi kohtumisi helilooja Raimond Valgrega, kelle sünnist möödub eeloleval esmaspäeval sada aastat.

Tegelikult on Põldre kohtunud Valgrega ka päriselus. Koolipoisina, kui ta elas majas Kunderi 23, mille keldris asus õllesaal. «See oli selline kahe toaga tõeline õllekas, mille tagatoas Valgre mängimas käis. Kannu õlle ja topsi viina eest,» mäletab koolipoiss Mati. «Oli aasta 1949, mis jäi tema elus viimaseks. Nägin teda aknast tihti tulemas koos sõpradega, kes tassisid Raimondi akordionit. Ta ise oli füüsiliselt nii nõrk, et ei jõudnud ise oma pilligi kanda. Eks ta sai oma mängu eest natuke õlut ja topsi viina. Palju polnud talle vajagi, ta oli juba siis viletsas seisus.»

Põldre dokfilm sai aga omakorda alguse ühest raadiosaatest 1974. aastal, kui möödus 25 aastat Valgre surmast. Selle ajani polnud temast ilmunud ühtegi eluloolist artiklit, raadio- ega telesaadet. «Isegi siis, kui ta 1949. aastal suri, ei ilmunud üheski lehes nekroloog. Need avaldati alles siis, kui ta oli juba maha maetud. Ta oli olnud küll korpusemees, aga oma lääneliku heliloominguga sattunud musta nimekirja. Sest Valgre kirjutas tangosid, mis olid ju põlu all,» räägib Põldre.

«Lisaks oli tal küljes viinaviga ja eks see oli justkui ajend teda mitte afišeerida. Isegi matustel oli teda ära saatmas ainult kuus-seitse sõpra.»

Õnneliku saatusega ümbrik

Esimene saade Valgrest jõudis eetrisse 1974 jõulude ja vana-aasta vahel. Kahel hilisõhtul keskööprogrammis, kus sõpradest muusikud ja tuttavatest topsivennad Valgret meenutasid. «Loomulikult oli neid avameelseid mälestusi huvitav kuulata ning Lembit Lauri raadisaade tõi meelde 13aastase poisi mälupildid, et ma olen ju Valgret näinud olekus, millest tema sõbradki raadios rääkisid.»

Lauri mälestussaade viis Põldre mõtted liikvele ning ta kutsus Lembit Lauri kavandatava dokfilmi stsenaristiks. «Sain ka kõrgemalt poolt loa Valgrest dokfilm vändata. Ettevalmistuseks anti meile küllaltki pikk aeg ja mulle tuli appi üks tubli Saaremaa neiu Ly Pulk, kellega koos me käisime läbi kõik need aadressid, mis Lembit Lauri raadiosaates välja öeldi.»

Loomulikult tuli allikaid vestluste käigus juurde ja intervjuud võeti üles ühes Raimond Valgre sõbra ema korteris.

«Ühel päeval leidsime korterist ümbriku, mis oli saadetud Raimondile, kuid mille siseküljel oli Raimondi suure armastuse Niina Nikolajevna Vassiljeva Leningradi aadress. Sest sõjajärgne aeg oli vaene ja ümbrikuid kasutati mitu korda. Võeti lahti ja keerati teistpidi. Nii jäi see aadress sisse ja selle järgi sõitsime me Leningradi,» räägib Põldre.

Valgre surmast oli möödunud 25 aastat ja Leningradi sõideti mitte väga suurte lootustega. Ent seekord oli õnnejumalanna filmimeeste poolel – Niina elas endiselt samal aadressil. Tal oli Raimondist kaks fotot ja ta lubas paari nädala pärast Eestisse tulla.

«Järgnev oli kui muinasjutus,» hakkab Põldre süda siinkohal veel tänagi kiiremini lööma. «Niina tuli Tallinna ja puistas oma kotist lauale umbes kolmsada Raimondi armastuskirja. Neist sai tegelikult üldse alus tema eluloole. Sest tema elulugu, mis tänaseks on käinud läbi filmist ja muusikalist, peegeldubki Niinale saadetud kirjades. Paljudel juhtudel on näha, et ta on neid ridu kirja pannud purjus peaga. Samas on need ühe tüdrukusse armunud romantilise poisi pihtimused. Nii et kogu Raimondi lugu tuginebki nendele kirjadele.»

«Saaremaa valsi» sünnilugu: ilus legend

Miks Raimond ja Niina armastuslugu kirjadest kaugemale ei jõudnud, Põldre öelda ei oska. «Arvatavasti oli põhjuseks alkohol,» usub ta. Kui palju Niina ja Raimond elus kohusid, pole samuti teada (Raimond Valgre kirjaderaamatu «Mu kallis Niina» andmetel kohtusid nad kolm korda – toim). Küll on fakt, et 1947. aastal käis Niina Valgret Pärnus otsimas. «Tõenäoliselt said nad siis ka kokku,» usub Põldre. Kahjuks pole ühtegi Niina kirja Raimondile säilinud.

1949. aasta oktoobris kõlas esimest korda raadios «Saarema valss». Kuna siinseid saateid transleeriti ka Leningradi, kirjutas Valgre Niinale, et sel kuupäeval ja kellaajal on ta ka temal võimalus seda lugu kuulata. «Saaremaa valsi» laulis sisse Georg Ots.

Põldre tuletab meelde selle loo peaaegu et legendina kõlavat sünnilugu. Nimelt olid Debora Vaarandi ja Juhan Smuul söönud Kukus lõunat, kui sinna saabus Georg Ots oma naise Astaga. Kõrgendatud meeleolus Smuul öelnud Otsale, et vaata, Georg, Deboral on üks ilus luuletus ja Valgre on teinud sellele viisi, aga sa tead ju, et Valgre laule raadios ei mängita, et kas sina ei saaks seda laulu laulda. Ots oli nõus ja nii sai «Saaremaa valss» üleöö tuntuks.

Oktoobris 1949, kui raadios oli kõlanud «Saaremaa valss», andis see heliloojale põhjuse pidutsemiseks ning ta langes järjekordsesse tsüklisse. Sedavõrd raskesse, et ta ei tulnud koju isegi jõululaupäevaks, kuigi ema teda väga ootas. Koju jõudis ta alles teisel jõulupühal. Väga haigena. Tänaseni pole selge, kas ta kodus kukkus ise trepist alla või keegi lükkas teda, pärast mida seda põetas ema poega kaks päeva kodus ja siis viis seevaldisse tuttava arsti hoole alla.

«Ka Valgre surma ümbritseb romantika oreool,» jõuab Põldre helilooja viimaste tundideni. «Tol Valgrele viimseks jäänud õhtul aasta viimasel päeval oli Valgre küsinud oma põetajalt, kas too samuti mõnda tema lugu tunneb. Selle peale oli õde kostnud, et muidugi ta teab, kuis muidu. Ning hakanud laulma «Kui Kungla rahvas kuldsel aal…»

• Helilooja ja muusik Raimond Valgre (7. oktoober 1913 – 31. detsember 1949) õppis Rapla ja Paide algkoolis ning Tallinna Riigi Ühistehnikagümnaasiumis, mille lõpetas 1931. aastal ehitustehnikuna. Pärast kaitseväeteenistust Pioneerpataljonis algas Valgre kutselise muusiku tee mitmes restoraniansamblis. Teise maailmasõja ajal kuulus ta Eesti laskurkorpusesse.

• Raimond Valgrest on valminud dokfilm «Igavesti teie» (1976), eluloofilm «Need vanad armastuskirjad» (1992), Juhan Saare dokumentaalnäidend Raimond Valgre elust ja muusikast «Valge tee kutse» (Noorsooteater, 1985) ning «Autori surm» (Tartu Uus Teater, 2013).

• Aastal 1988 avati Raplas Valgre kodumajal mälestustahvel. 2003. aastal avati Pärnus Raimond Valgre mälestusmärk (skulptor Rait Pärg).

• Valgre maeti Tallinna Metsakalmistule.

Valgre kirjad Niinale: «Tunnen end nii üksi!»

• «Palun lubage, et kirjutate mulle peagi. Tunnen end nagu põrgus ja ainult Teie kirjad toovad mulle veidigi päikesepaistet – teadmise, et Te pole mind unustanud... Tunnen, et mu elu on tüütu ja üksildane.»

• «Vahel tõesti mõtlen, et mul oleks parem surra, et ma olen ära elanud oma elu parema aja ja nüüdsest alates ei järgne enam muud kui ainult kannatused. Muidugi tulevad need pessimistlikud mõtted sellest, et momendil pole õiget tööd ega teenistust, raha on vähe ja ka mu heliloominguga on asjad halvad.»

• «Sain kätte oma akordioni ja koos sellega sadu toredaid laule, mis lohutavad mind ka kõige hullemas olukorras. Mul on komme, et õhtuti mängin paar tundi oma lemmiklugusid – ja unistan Teist, mu kallis – «üht muinaslugu muusikas ma kuulen…» Ainus, mis aitab, on muusika.»

• «Vigastasin oma paremat kätt, üks luu oli murdunud. Müüsin maha oma akordioni ja jõin tükk tükilt ka selle raha maha. Mõtlesin: mida ma teen selle akordioniga, kui ma ei saa mängida? Ma isegi ei tahtnud ta peale enam vaadata ja olin peaaegu õnnelik, et sain temast lahti.»

• «Inimesed, kes naeratavad, hauduvad mõtetes räpaseid trikke. Ja kõik ilus on ainult väline kest, mille taga peidab ennast alatus. Inetus.»

• «Mõtlesin, et te tulete mind päästma. Ma lootsin, et me koos mõtleme midagi välja, et sellest kohutavast situatsioonist välja rabelda. Kuid te ei tulnud…» Väljavõtted raamatust «Mu kallis Niina»

20 aasta eest: rohtukasvanud haud ja tühi kinosaal

Oli aasta 1993, kui kultuuriministeeriumi tollane muusika- ja teatriosakonna juhataja Jüri Trei tegi ettepaneku tähistada Raimond Valgre 80. sünniaastapäeva. Samas otsustati enne juubeliüritusi korrastada Metsakalmistul umbrohtu kasvanud Valgre haud.

Trei tellis korrastamise ning lasi valmistada hauakivi. «Kuid paar päeva hiljem helistas kalmistu juhataja ja teatas, et nad on leidnud hauaplatsi korrastamisel mulla alt sammaldunud akordionikujulise hauakivi,» meenutab Trei, kes palus ka selle korda teha. Trei sõnul esitasid Metsakalmistu ja töökoda, kus plaat valmistati, arve, kuid äsja ühinenud haridus- ja kultuuriministeeriumi ametnikud ei pidanud vajalikuks seda enda kanda võtta, sest Valgre ei olnud nende hinnangul kultuuri suurkuju. Nii tuli kõik need tegemised paari kuu jooksul Treil endal tasuda. Trei asutas koos paari sõbraga Muusikakultuuri Jäädvustamise Sihtkapitali, mille kaudu tasuti paari aasta jooksul ülejäänud Valgre juubeliürituste korraldamisega seotud kulud.

Tallinna Valgre mälestusüritustele kutsuti Venemaalt ka Valgre suur armastus Niina Vassiljeva. «Tõrge tuli sealt, kust seda kõige vähem ootasime: Niinal ei olnud välispassi, ent Eestisse polnud enam võimalik Nõukogude passiga tulla ja viisat saada. Eesti peakonsulaat Peterburis teatas siiski, et erandkorras (näiteks matused) antakse viisa ka sisepassi.»

Trei selgitas, et tegemist ongi erandolukorraga. Vene piir lasi Niina koos suure kohvri ja arhiiviga läbi, kuid talle anti mõista, et Eesti saadab ta piirilt tagasi. Narva piiripunktis tekkiski arusaamatus, kui piirivalvur, nähes Niina passi, nõudis talt raha ehk altkäemaksu. Trei sõnul oleks naine hirmuga nõutud summa ka maksnud, kuid tal oli vahetusraha vaid 400 krooni, mida piirivalvur pidas väheseks. Viimases hädas meenusid Niinale õpetussõnad ning ta lausus: «Ja trebuju natshalnika!» («Ma nõuan ülemust!»), pärast seda lubati tal sõitu jätkata.

Tallinnas telliti Niinale filmi «Need vanad armastuskirjad» seanss kinos Sõprus. Et seansile ei olnud müüdud ühtegi piletit, teatati kassast, et seanss jääb ära. Trei küsis, mitu inimest peab saalis olema, et see toimuks? Selgus, et vähemalt neli. Trei ostis neli piletit.

Niina oli üllatunud – kus rahvas on? Trei selgitas, et seanss on ainult temale. Kui Jüri Trei asus Niina kaasavõetud arhiivimaterjalidest (fotod, kirjad, noodid ) koopiaid tegema, lausus ta: «Ma arvan, et need arhiivimaterjalid peavad jääma Eestisse.»

Nii ka sündis. Valgre arhiiv asub nüüd Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee