Teele Viira: Lada on ikka kõige töökindlam auto üldse! (11)

«Täiega heade emotsioonidega tulin tagasi!» õhkab lauljatar Teele Viira, kes on Slowballi rallilt tagasi jõudnud. «Ülihea meel oli kodus olla, aga samas oli väga hea meel, et ma sellise tripi üldse ette võtsin. Kavatsen ka kõik järgmised aastad, mis on juba planeeritud, kaasa teha. Ja kavatsen kõik oma sõbrad ka kaasa rääkida. See on ikka täiega äge asi!» kiidab lauljatar.

Projekti «Kunst ratastel» raames startis 19. septembril Tallinnast Berliini poole 15 autot, mis olid kunstnike käe all saanud unikaalse välimuse. Ikka selleks, et tutvustada tänavakunsti. Teele Viira autokaaslasteks olid kaks noormeest ja üks neiu, tagasi tulles kolm Soome kutti.

Teele õhkab veel praegugi, et nädalane autos kulgenud teekond oli vingemast vingem. «Hakkasime Tallinnast hommikul kell 11 sõitma, esimene peatus oli Pärnus, kus sõitsime Auto24 ringrajal omavahel võidu. Järgmine peatus oli Riias, kuhu jäime ööseks ja käisime ka väljas. Hotell ja klubid, kõik oli organiseeritud,» meenutab Teele seiklust.

Järgmine peatus oli Kaunases. «Sealt edasi sõitsime Varssavisse. Viimane päev, kui tuli Varssavist Berliini jõuda, oli kõige raskem – minna oli umbes 700 kilomeetrit,» kirjeldab Teele ja lisab, et selleks ajaks hakkasid osalejate autod juba vaikselt alla andma.

«Meie auto ütles ka üles – sumps läks pooleks. See keerati kuskil Poola bensujaamas külili ja parandati õllepurkidega ära. See mehaanik, kes meil kaasas oli, on täiesti geniaalne vend – oskas juuksenõelaga ka kõik ära parandada,» naerab ta. Autosolijad kartsid, et masin ei vea Berliinini välja, kuid alla ka ei tahetud anda. «Panime ikka võidukalt edasi ja pühapäevaks olimegi Berliinis!»

Ladal lagunes ainsana ära helisüsteem

Saksamaal väga pikalt aega ei veedetud. «Seal oli mingi kunstihoov, kuhu kõik autod parkisime. Olime seal natuke, näitasime autosid, aga kõik olid ikka väga väsinud. Ega meile üheski linnas väga asu ei antud, pidevalt oli mingi programm. Berliinis läksime hotelli magama ja hakkasime järgmise päeva lõuna paiku tagasi tulema.»

Tallinna tagasi tuli autosid viis ning enamik osalejaid kasutas selleks õhuteed. «Kuna mina tahtsin ikka täie raha eest trippida, siis otsustasin autoga ka tagasi tulla,» ütleb Teele.

«Osa autosid pandi kohapeal müüki ja üks oli selline, et poleks küll Eestisse tagasi jõudnud.»

Eestisse sõitis Teele koos kolme soomlasega ning sõiduriistaks oli Lada, millega jõuti turvaliselt koju. «See oli ainus auto, mis ilma ühegi probleemita edasi-tagasi käis, see on ikka kõige töökindlam auto üldse! Poisid rääkisid, et seepärast Ladasid enam ei tehtagi, kuna muidu poleks autoäril mingit turgu. Uued autod surevad viie aastaga ära, aga Lada sõidab rahulikult 40 aastat,» muigab ta.

Ainus mure autoga oli helisüsteem, mis läks poole tee peal katki. «Ja nendest kolmnurksetest akendest, mis esiuste küljes on, puhus tuul õhtul sisse, tihendid ei olnud enam nii vastupidavad.»

Berliinist sõideti ühe jutiga Varssavisse, seal tehti mõne-tunnine unepeatus ning siis otse koju.

«Mu tätoveeringud on alati kiirelt tulnud!»

Et Teele on seiklusjanuline noor naine, ei tule vist kellelegi üllatusena. Selle märgiks lasi ta oma käelabale hiljuti tätoveerida sõna «elujanu».

«See näitab minu suhtumist ellu – peab olema pidevalt tahtmine elada, teha igasuguseid asju ja mitte midagi kahetseda,» ütleb Teele, kes sai hiljuti lausa kahe tätoveeringu võrra rikkamaks.

«Rangluule lasin tätoveerida ühe prantsuskeelse teksti, aga selle tähendus tuleb igaühel ise välja uurida, see on üsna isiklik,» ütleb ta.

Teele käib nahale kaunistusi tikkimas tätoveerija Maarek Ermi juures. «See, mis õlale tehtud sai, oli mul tätoveerima minnes paigas. Sõna «elujanu» oli mul ka tükk aega peas tiksunud. Rääkisin sellest Maarekile ja tema ütles, et teeme siis selle ka kohe ära.»

Koha valikutel mingit suurt tagamõtet ei ole, need on lihtsalt pähe turgatanud. «Mu tätoveeringud on alati hästi kiirelt tulnud, ma ei ole selline inimene, kes mõtleb aasta aega,» räägib Teele.

«Ma ei ole pidanud mitte ühtegi neist kahetsema – kõik on täpselt õigete kohtade peal ja hakkavad mulle järjest rohkem meeldima.»

Teelel on kuus tätoveeringut – kaks eelpool nimetatut, kaelal noodivõti, ribidel fraas Teele lemmiklaulust, randmel väike valge süda ning sõrmel oma initsiaalidega sõrmus. «See tuli mulle ka niimoodi pähe, et pidime tätoveerijaga lõunale minema ja ma ütlesin, et ärme lähe lõunale, teeme mulle hoopis tätoveeringu,» naerab ta.

Kõik nahapildid kannavad teatud tähendust ning Teele arvates võikski tätoveeringul ikka mingisugune mõte olla. «Ma ei hakkaks omale lihtsalt kuhugi mingit liblikat tegema, kui see ei ütle mulle midagi. Aga iga inimene arvab ja mõtleb omamoodi ja kui keegi tahab midagi lihtsalt ilu pärast teha, siis miks mitte.»

Praegu on Teelel mõneks ajaks tätoveerimisega paus. «Mul praegu ei ole mingit plaani, need tulevad lihtsalt jooksu pealt. Nüüd on korraks jälle rahu majas. Tahtmine käib lainetena – kui oled midagi just ära teinud, on korraks rahulik ja varsti hakkab jälle midagi peas ketrama.»