«Mul oli õnn ja hindamatu kogemus töötada maailma parimate lavastajate käe all. Ma ei tunne, et midagi on kahetseda.» Foto: STANISLAV MOSHKOV
Inimesed
5. oktoober 2013, 07:00

Teet Kask: «Mina olen ju kass, kes kõnnib omapead. Või – Kask, kes kõnnib omapead.» (10)

«Meie esiisad olid väga targad, oskasid suhelda nii omavahel kui ka loodusega,» arutleb koreograaf ja lavastaja Teet Kask (45). Naeratab ja poetab: «See on täielik müüt, et nad olid depressiivsed ja tatised. Sest depressiivne inimene ei loo ilusaid rahvarõivaid. Depressiivne inimene ei tantsi nagu noor täkk.»

Teet, pööraselt intensiivne kõneleja, tulistab edasi: «Kõigest, mis oli enne Nõukogude okupatsiooni, on näha, et eesti mehed on elektrit täis täkud. Ja kui tuleb nõukogude aeg, siis nad lohistavad pastelt. Ja me lohistame siiamaani seda pastelt ning mõtleme, et me nii tantsimegi. Aga miks peab eesti mees sussi lohistama?»

Teet vastab sellele küsimusele ise: eestlane on ebakindel. «See ebakindlus on tulnud mingisugustel ajaloolistel põhjustel, mil on olnud väga suur mõju, ja miks see nii on – siin on ju kõvasti vaeva nähtud, et Eesti kultuurikiht oleks õhuke. Kui vaatad dokfilme enne ja pärast okupatsiooni, ja võrdled neid kahte aega – ma olen seda uurinud, kui tegin 2002. aasta Eurovisioni ja istusin väga palju arhiivis –, siis fakt vahib sulle vastu, sa ei pea fantaseerima. Kuidas on võimalik, et klikk, ja samal aastal ja järsku kõik mehed tantsivad teistmoodi. Me enam ei küsi, miks meil laulu- ja tantsupeod on, kust see üldse alguse sai.»

Teedu jaoks on lugu mõistagi lihtne: laulupeod said alguse vajadusest. «Mehed, loome oma riigi, kuid et üks tõhusaim häälestamise vahend tol ajal oli laulmine, siis tekkis vajadus ja võimalus laulda riik kokku. See on sotsiaalse identiteedi rituaal.» Selles loogikas kõlab ka vastus küsimiskohale, miks eestlased praegu laulavad ja tantsivad teisiti kui esimese vabariigi ajal või enne seda. «Nõukogude ajal sai sellest ENSV rituaal. Keegi nutikas sai aru, et eestlasi on kujundanud teatud rituaalne tegevus. Et võtame selle ja pöörame enda kasuks teenima, las eestlased siis alavääristavad iseennast. Pastlalohistamiseni välja. Aga et me jätkame praegu samal moel edasi – siin on komistus. Kui sellise pilguga vaadata, läheb asi aina hapumaks, sest me pole lahti mõtestanud, mis on täna meie identiteedirituaali vajadus.»

Tahad öelda, et tegelikult ei ole eestlane depressiivne?

Jah. Kui eestlane oli nii depressiivne, siis kuidas lõi see depressiivne inimene nii ilusaid mustreid? Ja valged ööd, kui saadi kiigeplatsidel kokku, oli sotsiaalne rituaal. Kui oleksime olnud sellised tummahambad nagu klišee eestlastest näitab, siis oleks see rahvus olnud soojätkamisvõimetu. Meid polekski siis olemas ju.

Kuhu sa selle analüüsiga välja jõuda tahad?

Et tegelikult on eestlaste potentsiaal võimas. (naerab) Aga me peaksime sellest küürubakterist lahti saama, mis meile on kuskilt sisse süstitud. Ja sisse jäänud. Me näeme enda ümber väga tihti, et kui sa inimese peale karjud või avaldad talle survet, siis vastab ta: «Ei, mis siis sellest, saame hakkama!»

Saame hakkama millega? Sellega, et sul on pärast infarkt?

See on kehade pealt ka näha, kui vaatad, kuidas inimesed kõnnivad. Inimese sisse on olemuselt kodeeritud vajadus olla õnnelik. Tendents võiks ühiskonnas olla ses suunas, et igaüks annaks oma panuse, et meil oleks rõõm kõndida tööle või jalutada pargis.

Sulle tundub, et eesti inimene kõnnib? Minu meelest ta jookseb.

See on teine probleem. 1988 läksin esimest korda välismaale. Soome. Mäletan, et sain šoki. Sattusime reede õhtul Esplanaadile. Mind hämmastas, et inimesed väljendasid ennast vabalt – kui tahtsid, siis laulsid, kui tahtsid, võtsid sõbral kaelast kinni ja kõikusid. Siis mõtlesin, miks meil on kogu aeg ei-asjad. Seda ei tohi ja teist ei tohi. Mitte ses pole küsimus, et mul on vabadus visata pudel tänavale puruks. Vaid selles, et ma võin iseennast märgata, iseennast tunnistada ja oma häält kuulata.

Et Eesti ühiskonnas kõik väga pidulik ei ole, paistab Teedu ütlemist mööda välja riigikogust. «Kui riigikogu infotundi live’is näitab, siis näed, et kohal on mõnikord vaid kolmandik saadikuid. Aga kus on ülejäänud kaks kolmandikku?» Võimalus, et ehk on ülejäänud komisjonides, pole koreograaf Kasele argument. Põhjendatult. «Aga kujutame nüüd ette, et on Birgitta festival, härra Eri Klas tuleb dirigendipulti ja kohal on ainult kolmandik orkestrit. Või kui üle poole Draamateatri näitlejatest otsustavad, et täna nad «Kollaborantide» etendusele ei tule. Skandaal! Kaos! See on ennekuulmatu. Aga miks see riigikogu kohta ei käi? Kas nad on teistsugused inimesed? Miks me arvame, et riik toimib, kui pool riigikogu kohal ei käi? Kellele me valetame? Isegi mesilased teavad, et ainult koostöös ja ühiseid väärtusi mõistes on võimalik tilk tilga haaval head mett koguda. Neil on kollektiivne kokkulepe ühiste väärtuste suhtes. Kui see on olemas, siis see territoriaalne koht, kus me oleme, hakkab hingama teistmoodi. Aga ega ma tea, võib-olla ma reageerin üle.»

Kui sa sel moel reageerid, siis oled sa lihtsalt väga tundlik.

Kui mulle on looduse poolt antud, et olen tundlik, kas ma pean seda häbenema või? (muigab) Ma ei varja, et kohati tahaksin, et ma ei tunneks nii palju. Sest see on koormav. Mingil hetkel. Inimene on oma arenguvajadustega ja mul on ka vaja areneda. Kui midagi üldse siin elus kindlat on, siis see, et kõik on pidevas muutuses. See on eluline filosoofia juba ammustest aegadest nagu näiteks sufidel: me kõik oleme pideval rännakul. Kui me sünnime, siis läheme rännakule, ja oma eluajal me rändame endasse tagasi.

Üldist seisundit silmas pidades on tervislikum, kui aeg-ajalt vaatame üle, mis on virisemine ja mis on konstruktiivne analüüs või kriitika. Iseenda ja kõige muu suhtes. Loomulikult me peamegi minema teistesse kultuurikeskkondadesse, tunnetama, kes me oleme, ja end läbi nende leidma. Aga siis jääb küsimus, miks suurem osa läinuist ei taha tulla siia kultuurikeskkonda tagasi. Võib-olla ei tunne nad piisavalt seda identiteeti, mis siin on. Või seda, mis on see miski, mille pärast inimesed sesse geograafilisse punkti pidama jäid?

Kuidas su enda Eestisse püsimajäämisega on?

Olin Eestist kaua aega eemal mitmete asjaolude tõttu, aga mind püüdis võrdlemisi kiiresti kinni küsimus, kes ma seal teises ühiskonnas olen, kui ma seal funktsioneerin. Ja kus on see allikas, millest tuleb minu jõud. Siis taipad, et suur osa tuleb paigast, kus sa esimesed sammud tegid. Sealt, kus arvasid, et selle aia taga on nii suur maailm, et sa ei haara seda. Mäletan väga hästi, kui olin väike ja arvasin, et kui sellest aiast üle lähen, siis on – vau!

Me võime rääkida multikultuursusest ja integreerumisest, millest enam – oled tähele pannud? – kõva häälega ei kõnelda. Miks? Sest see on inimloomusega vastuolus: see ei võimalda tasakaalukalt võtta teekonda enda sisse ja sealt edasi suuremale teekonnale. Me peame päeva lõppedes kõik saama võimaluse jääda tasakaalukaks inimeseks, aga ma saan ainult siis selleks jääda, kui tean, kes ma olen. Ja ainult siis saan olla enesekindel ja naeratusega poolitada leivatükki. Senikaua, kui ma seda ei tea ega ole sisemiselt tasakaalukas, pole ma võimeline seda tegema. Aeg on näidanud, et hurraa, paneme kõik ühte potti ja sulatame ära, ei toimi. Inimene ei toimi niimoodi.

Mismoodi siis toimib?

Toimib sedasi, et teeb lihtsaid asju tasakaalukalt. Loodus annab meile ju kõik vastused kätte, kuidas toimida. Loodus põhineb tasakaalul, tervik koosnebki tasakaalust. Kui oskad seda märgata, kui sa ei eelista ei positiivset ega negatiivset, siis vaatad, et see ongi üks pakett – positiivne ja negatiivne, üks ja sama asi.

«Tegelikult on elu ilus,» muigab Teet. «Inimene on loomult ellujääja. Inimene tahab süüa, juua, aga ka millegagi silma paista, et teda tähele pandaks: kas sul on suur auto, palju raha või teed teatrit. Millegagi me tahame ju tunnustust saada. Kõnelda maailmaga. Ning tore on see, kui ühiskond võimaldab tunnustust.» Ta lisab kergelt naeratades: «Aga mis on see, mis paneb mind teiste eurooplaste jaoks pjedestaalile, kui ma olen Eestist. Innovatiivsus? Looduse lähedus? Võimalus iseenda sisse vaadata palju rohkem ja kiiremini kui teistel? Tulen siia Snelli tiigi äärde ja vaatan – kohe ongi loodus, ning et tulge siia, meil on keskkond, kus iseendasse vaadata.» Peab pausi ja tulistab: «Minu meelest on meil hästi suureks probleemiks üleüldine harimatus. Mitte selles mõttes, kui palju on meil magistrikraade, vaid harimatus sisemise teekonna suhtes. Me peaksime end ses suhtes rohkem harima. Kui me juba nii kõva šamaanirahvas oleme – apteegis on meil väga võrdsel kohal kukepüksid näiteks, palun, kõrvuti tablettidega, siis on tendents ikka väga selles suunas. Meil on loodus olemas, Vigala Sassid ja teised olemas, ürdid apteekides olemas – kõik on nina all. Aga väga tihti ei pane inimene seda tähele, mis tal on nina all. Kui paneksime seda tähele, mis soodustaks teekonda sissepoole, siis me oleksime haritumad ja näeksime oma potentsiaali rohkem.»

Ja kus sa nüüd ise ikkagi otsapidi oled?

Eestis. Istun siin Snelli pargis pingi peal. Seda küll, aga 2005. aastal ütlesid sa Pärnu Postimehele, et plaanid Eestisse naasta. Seni pole sa seda teinud.

Miks see just niimoodi kõlama jäi, ma ei tea. Aga 2005, miks mitte – ma olin väge täis, sest tegin just oma magistrikraadi ära. Siis oli mul siin tuur oma magistrilavastusega, mis oli väga edukas. Võib-olla ma tõesti arvasin, et nüüd kõikide teatrite uksed lähevad lahti ja ainult tee.

Aga teatrite uksed ei läinudki lahti?

Nojah, eks oma inimesed peavad ju tööd saama. Mina olen kass, kes kõnnib omapead. Või Kask, kes kõnnib omapead. (naerab) Einoh, ega ma ju kurda. Ma proovin ära tunnetada need kohad, kus on inimkooslused, kellele oskus ja kogemus ning tunnetuse lävend, mis mul on, lähevad korda. Kus inimesed tunnevad, et kui me tema kutsume, siis saame toreda rõõmupadja.

Sest kui on mingi rõõmutase ja -tunnetus, siis on inimene loov, ja kui inimene on loov, paiskab ta välja head energiat. Toimub rituaal. Mis see etendus siis muud on? Mis see lava siis muud on?

Sind ei puuduta veidi valusalt see, et ilmselt jäädki riigist riiki käima, selle asemel et kogu aeg näiteks Rahvusooperis Estonia tööd teha?

(Paus). Kui minu käest seda «Tähelaeva» saates küsiti, siis vastasin, et ma pole Estonia balletile kuhugi kadunud, ma olengi Estonia ballett – ma olen eestlane. Ükskõik, kus ma midagi teen, jään ju eestlaseks. See, et ma ei ole Estonia teatri palgalehel, ei tee mind Eesti balletiga vähem seotuks.

See aga, et ma Estonias ei tööta, on valikute küsimus. See on see, mida nemad valivad. On pandud etteotsa inimesed, kes vastutavad ja teevad valikuid. Kui nende valik on selline, siis on – mis ma pean nüüd siis tegema? Loomulikult on see kurb, mis teha. Aga kaua ma ikka kurvastan. Ma olen seal, kus tahetakse, et ma olen.

«See, palju ma Eestis teen või palju ma Eestis ei tee, pole mingi mõõt,» lausub Teet. Tõsi, ülemäära tihti ta tõepoolest siin ei tööta. «Ma olen siit pärit, see siin on osa minu identiteedist ja mulle läheb väga korda, mis siin toimub või ei toimu. Aga ma tahan olla puhtglobaalses mõttes seal, kus on ühine äratundmine.» Praegu on Teet Eestis tegev. Mõneks ajaks. Et siis jälle minna. Märkmik on täis ja ta muigab: «Mitte ainult selleks aastaks, vaid järgmiseks ka.»

Mõnda aega tagas töö esietendus Draamateatris, «Kollaborandid», mille koreograaf Teet on, varsti liigub ta Leetu. Jälle. Alles tänavu kevadel tegi ta Kaunase muusikateatris proove ooperiga «Tsaari mõrsja», mis esietendus suvel Pärnus. «See läheb Kaunase muusikateatri repertuaari, teise koosseisuga. Põhikoor on sama, aga solistid on seekord leedukad – ma pean nad sisse viima. 16. november on esietendus.»

Vahepeal tegeleb Teet 2014. aastal Berliinis toimuva «Grüne Woche» avatseremoonia lavastamisega.

Praegu oledki vabakutseline ja liigud siia-sinna?

Jah. Ma ei põe seda. Minu puhul see lihtsalt on nii. Olen seal, kuhu inimesed tahavad, et ma lähen. See tähendab, et nad on teinud teadliku valiku, teinud taustauuringut ning teavad, mida tahavad. Suures osas.

Ning nad teavad juba ette, et sa oled kompromissitu ja põhjalik?

Teatud piirini. Liigne agarus on ogarus. (naerab) Vaata, põhjalikkusega võib ka minna natuke üle ääre. Ning siis hakkab toimima teistpidine efekt.

Näiteks?

Istusin Pariisi ooperis, vaatasin Rudolf Nurejevi «Pähklipurejat». Olin kolmandas reas, keskel. Igav oli. Miks? Kõik tantsisid perfektselt. Mul tekkis väga ebameeldiv idee, et midagi võiks laval juhtuda. Läks esimene vaatus mööda, oli vaheaeg. Aga vaheajal oli vist solistide vahel midagi toimunud. Huvitavaks läks! Näed, kuidas solistid teevad laval ülirafineeritud ja professionaalseid sigadusi üksteisele. Näiteks mees võtab tugikäe enne ära, kui naine saab üldse tasakaalu. Siis näed, kuidas naine teeb grimassnäo ja lihaste jõul hoiab end siiski tasakaalus. Vaat see on põnev!

Kui Londonis magistrikraadi tegin, siis üks õppejõud ütles: «Tead, mis sinu viga on? Sa oled liiga perfektne!»

Küsisin, mis mõttes see saab viga olla. Ta seletas: «Vaata, kui sa teed midagi, siis tee nagu pärsia vaipa. Jäta alati üks muster tegemata või tee see teistmoodi. Siis see pärsia vaip hingab sul. Aga kui sa teed ta lõpuni, siis on see surnud, sest ta on lõpetatud.»

Geniaalne! Kui sa tahad, et miski hingaks, jäta alati ruumi nendeks võib-olladeks – selleks, et midagi juhtuks.

Ise sa jätad need võib-ollad pärast seda alles?

Katsun kuidagi jätta. Lavastust mängitakse kümneid kordi. Siis sa ei saagi seda lõpuni teha, vaid pead jätma ruumi, et lavastus kogu aeg areneks. Et tuleks sinna ootamatuid asju.

Kui Teet 2002. aastal Eurovisioni lauluvõistluse interval-acti lavastas, otsis ta lugu, mis jutustaks eestlastest. Leidis Kaval-Antsu ning pani lavale. Nüüd otsib ta jälle Eesti tarbeks lugu, mida jutustada Saksamaal, ning tõdeb, et see on keerulisepoolne. «Kui me räägime Venemaast, siis neil on kaaviar ja Putin, kui Itaaliast, siis neil on Berlusconi ja spagetid,» naeratab Teet. «Aga Eesti puhul? Heal juhul öeldakse Arvo Pärt. Midagi rohkem ei tule. Eesti ei ole seni piisavalt suure fookusega võtnud seda, mis on meie lugu, millega me teadvustame end teistele hõimuliikmetele Euroopas. Kes me oleme, kus me oleme, mida me teeme… See «Welcome to Estonia» on õhuke. Kuid Pärt on suur potentsiaal, mille suunas töötada – lugu rahvast, kes on looduslähedane, oskab endasse vaadata ja elada loodusega harmoonias kui vaimsuse kummardaja. See on reaalne potentsiaal, kui saavutada ses suhtes kollektiivne kokkulepe.»

Kas sa ise tead seda võimalikku Eesti-lugu?

Võin ainult oletada. Vaata, me oleme Euroopa mõistes noor rahvas, aga samas oleme igivana rahvas, kuid millegipärast on meie mälu vahepeal katkenud. Me läheme hurraaga kaasa igasuguse mõjutusega nagu kopeerimismasinad.

Meile anti tarkused edasi jutustamisega. Vanem naine või mees rääkis mõne loo, milles oli õpetus sees ja mille noorem põlvkond pani kõrva taha. Seda anti siis mingi trummipõrina või regivärsitaolise rütmiga edasi, mis on südame rütm ja jääb hästi meelde. Kuid järsku on käinud mingi giljotiin – ma ei tea, kas see oli Põhjasõda, I või II ilmasõda või nõukogude periood, mis katkestas mälu. Õnneks on veel olemas mingid lõngaotsad, kas või inimeste näol nagu Vigala Sass, kes tajuvad seda ning tegelevad selle teadvustamisega. Aga ülejäänud, kui ringi vaatad, on nagu puhas kopeerimismasin, mis toimib. Näiteks portugallane võib rahulikult juua lõuna ajal tassi kohvi, ta ei torma, ta naudib pere- või sõpradekeskset koosolemist, sest ei pea midagi tõestama – põhjusel, et kunagi oli pool maailma tema riigi koloonia.

Tahad öelda, et eestlased pingutavad, et end tõestada?

Jah, meil on vajadus ennast tõestada. Oleme nagu puberteediriik ja -rahvus. Meil on mingid kompleksid. Näiteks see, et me ei usalda iseennast. Me ei usalda oma tegusid. Me ei usalda, miks me siin oleme. Ja väga tihti toimib valge laeva sündroom: seal, kus mind ei ole, on parem. Kui vaadata statistikat, siis Eestist liigutakse massiliselt ära. Peale rahvast ei sünni, ja miks peakski sündima, kui elukeskkond on karm.

Ja eestlane on jutumärkides nii tark, et võtab kas või kolm tööd ja saab infarkti, aga tänavale ta protestima ei lähe, et palgad võiksid olla adekvaatsed seoses elukallidusega. Ta pigem läheb välismaale tööle, kus paljud depressioonist joovad raha maha või kasutavad muude peibutiste peale. Kurb.

Teet Kask

  • Sündinud 8. mail 1968 Pärnus.
  • 1986. aastal lõpetas Tallinna Balletikooli.
  • 2005. aastal lõpetas London City University/Trinity Laban'i koreograafia erialal (Master of Arts Choreography).
  • 1986–1989 töötas Rahvusooperis Estonia balletiartistina.
  • 1989–1990 töötas Stockholmi Kuninglikus Ooperis balletiartistina.
  • 1990–2004 Norra Rahvusooperis balletiartistina.
  • 1997. aastast alustas tööd vabakutselise lavastaja ja koreograafina.