Aarne RubenFoto: ARNO SAAR
Inimesed
5. oktoober 2013, 07:00

Raeapteegi lugu: kuidas vana tallinlane vürtsidega tuttavaks sai (1)

«Kokku kirjutasin ma «Raeapteegi lugu» kaks ja pool kuud. Sellele eelnes muidugi uurimistöö, aga siin oli abiks mitu varasemat käsitlust Raeapteegi kohta. Nii Heino Gustavsonilt kui ka Helmi Üpruselt, aga ka Rasmus Kangropoolilt,» kirjeldab Aarne Ruben oma uurimistöö «Raeapteegi lugu» kaante vahele jõudmist.

«Ka Tallinna linnaarhiivis on mitu kausta, mis puudutavad Raeapteegi just varasemat ajalugu. Minu uurimustöö käsitleb selles mõttes apteegi hilisemat perioodi. Selles raamatus võikski välja tuua kaks aspekti. Esiteks, kuidas raeapteeker rajas oma õpetused rahvameditsiinile ja kuidas ta sellest kasu lõikas ning samuti on mul seal lahti kirjutatud, kuidas kaugetelt ida- ja lõunamaa vürtstisaartelt jõudsid algul Hansa kaubaruumi, hiljem Tallinna ja lõpuks Raeapteeki haruldased vürtsid, mida sai linlastele maha müüa, ja kuidas linnaelanik nende haruldustega kohanes. Need kaks liini on mul varasemate Raeapteegi uurimustega võrreldes rohkem välja arendatud,» viitab Ruben oma uurimuse jõujoontele.

Kaugetel aegadel Raeapteegis pakutavatest imerohtudest nimetab Ruben esimesena Teriakki, mis koosnes 76 komponendist. «Aga ma mainiksin ka Mitridaciumit, mis koosnes 54 komponendist. Siinkohal võiks meenutada sellist raamatut nagu «Mardileib», kus peategelane pidi valmistama raehärrale just Mit-ridaciumit, aga tuli välja martsipan. Kolmanda medikamendina tollest ajast võiks nimetada Besuaari, mis oli väga maagiline vahend, sest see kasvas looma maos. Veel võiks nimetada mandragorat, millele antakse maagilisi omadusi, kuigi ennekõike oli ta armurohi. Kuna see madragora kuulus nn kuradileeri ja et kuradit ei kartnud koerad, siis seda mandragora juurt pidi maa seest välja sikutama just koer,» toob Aarne Ruben välja vaid ühe väga põneva tahu Raeapteegi ajaloost.

Raeapteegi lugu seob ühtseks tervikuks Eesti farmaatsia ja Tallinna ajaloo. See on põnev lugemisvara ajalooõpetajatele, kultuuriloolastele, apteekritele ja ka kõigile linnaelanikele, sest raamat viib lugeja aega, kui raeapteeker oli linnas ainuke kindel abimees võitluses Musta Surma ja teiste taudidega.

Ajaloolane Küllo Arjakas avaldas raamatu valmimise üle suurt heameelt. «Tallinn võib uhke olla Gustav Adolfi gümnaasiumi üle, kes hiljuti tähistas oma 380. aastapäeva ja kuulub viie vanima siiani tegutseva Euroopa gümnaasiumi hulka. Samas võib Tallinn olla veelgi uhkem Rae-apteegi üle, mis on teadaolevalt vanim püsivalt samades ruumides tegutsenud apteek terves Euroopas.»

Kultuurkapitali ja apteegikülastajate annetuste toel ilmunud väärikas trükis on kõvakaaneline ning rohke pildimaterjaliga, selles on 170 lehekülge.