Inimesed
4. oktoober 2013, 07:00

Veljo Tormis: trotsisin kooliteel pommiauke ja õppisin koolikeldris püssi laskma

Kuulsaks saanud vilistlased meenutavad Tallinna 21. kooli 110 aasta juubeli puhul kõige eredamaid killukesi oma koolipõlvest.

«Ma elasin Kadriorus Peetri maja vastas ja sõitsin tavaliselt paar peatust trammiga, et kooli minna. Aga ühel hommikul tramm ei läinud, sest pomm oli kukkunud just sinna Raua tänava kooli poole jäävale trammiteele. Keset tänavat oli auk,» meenutab helilooja Veljo Tormis, kes käis Tallinna 21. koolis veel siis, kui see oli seitsmeklassiline ja kui lõõmas maailmasõda.

Pomm, mis sundis Veljo Tormist (83) mõnda aega kooli jalutama, polnud ainus, mis tema kodu ja kooli lähedal maha pudenes. «Teine pommijuhus oli pärast ühte suuremat pommitamisööd. Üks pirakas pomm oli maandunud 21. kooli vastasmaja hoovis. See oli omamoodi elamus! Mis teha, niisugused sõjaaegsed seigad tulevad kõigepealt meelde,» ohkab Tormis, üks kuulsamaid 21. kooli vilistlasi.

«Ma tulin Tallinnasse kooli 5. klassi, 5.–7. klassis ehk aastatel 1942–1945 käisin Raua tänava koolis. Olin siis 13–15aastane. 1944. aastal, kui oli veel Saksa okupatsiooni aeg, lõpetasin ma kuueklassilise algkooli. Pärast sõda, Nõukogude ajal, sai sellest seitsmeklassiline mittetäielik keskkool, mille lõpetasin 1945. aastal,» selgitab helilooja.

«Ega ühest väikesest pommitamisest, kui üks lennuk linna kohal lendas ja kaks-kolm pommi alla viskas, lastud ennast eriti häirida. Õppetöö toimus ikka,» lausub Tormis, kelle väitel polnud tal teismelise poisina hommikuti hirmus kodust välja minna.

«Hüsteerilist kartust ei olnud, rohkem oli pinevus. Ma mäletan, et mul oli Tallinna plaan, millele ma märkisin, kuhu pommid eelmisel ööl olid kukkunud. Koolipoisid fikseerisid ikka, kuhu pommid kukkusid, ja käisid auke vaatamas. Sai ka igasugu träni üles korjatud, kui kuskil oli näiteks vedelemas laskemoona,» jutustab ta.

Ärev olukord kajastus ka kooliprogrammis. «Me õppisime koolimaja keldris püssi laskma. Pidime koridori teises otsas märki tabama. Ma ei mäleta enam, kas meil olid päris padrunid või õhupüssid, aga küllap ikka päris püssid. See oli vist juba Nõukogude ajal, kui sõda oli läbi,» arvab Tormis.

Veljo Tormis lõpetas 1945. aastal Tallinna 21. mittetäieliku keskkooli, kust läks edasi 2. keskkooli, mis kannab praegu reaalkooli nime.

Marten Kuningas reklaamis koolipeol leeprat

«Käisin 12. klassis, kui koolis toimus Mehhiko kunstinädal. Meie klass seda küll ei korraldanud, aga meil paluti teha korraldava klassi seebiooperliku näidendi vahele reklaam. Esitasime laval kaks reklaami. Esimene reklaamis leeprat. Üks poiss mängis voodis lamavat haiget ja teine tema poega, kes oli talle haiglas toeks. Haige kurtis, et tal on hirmus paha, pea tuikab ja kopsud pole enam need, mis nad olid. Siis tuli lavale sombreeros tegelane – mina – ja ütles: «E! Hombre! (mees – K. A.) Hangi leepra!» See tähendas, et on kihvtimaid ja konkreetsemaid haigusi, mida tasuks proovida,» räägib laulja Marten Kuningas (27).

«Teise reklaami jaoks mõtlesime välja absurdse eseme. Läksime füüsikaõpetaja juurde ja palusime mingisugust objekti, millega me polnud varem kokku puutunud. Ta andis meile gloobusesarnase asja, mis oli justkui ümar metallraam. See võis olla aatomimudel. Sellega reklaamisime me turborauda,» meenutab Marten.

«Reklaamis oli hommikusöögilauas õnnelik perekond: ema, isa ja kaks last. Sellel, kes ema mängis, oli odav parukas pähe tõmmatud ja vist bioloogiaklassis olnud inimkeha mudeli küljest pärit käelaba käe külge kinnitatud. Isa – tahakammitud juustega vägivaldne Jorge – ärritus millegi peale, tõmbas püksirihma ära ja läks emale kallale, nii et ema koperdas ja tal lendas mannekeeni käsi ära. Olime ka hommikusööki pannud punast värvi, nii et kõik paistis verine. Siis ilmus lavale taas sombreeromees, käes aatomimudel, ja hõikas soovituse: «E! Hombre! Hangi turboraud!»»

Vaatajad pidid ise mõtlema, mis kasu sest olla võiks. «Publik oli ilmselt üsna segaduses,» arvab Marten.

Marten Kuningas lõpetas keskkooli 2005. aastal.

Merle Karusoo: Esimesena meenub Stalini leinamiiting. Olin üks väheseid, kes ei nutnud

«Esimene asi, mis mulle meelde tuli, kui ma hakkasin koolile mõtlema, on Stalini leinamiiting. Lapsed korjati kokku kõige ülemise, neljanda korruse koridori. Ei teagi, miks, aga aktus ei olnud aulas, vaid pööninguluugi juures. Seal oli kõrgem trepikene, kus siis kurba kõnet peeti. Enamik inimesi nuttis, lapsed ka,» meenutab teatrilavastaja Merle Karusoo (70), kes oli 1953. aasta märtsis teise klassi tüdruk.

«Ma ei osanud seda sündmust vaadata selles mastaabis, mis ta tegelikult oli. Mina vaatasin ainult seda nutmist ümberringi. Meie peres selle sündmuse puhul ei nutetud, meile see tragöödia ei olnud. Aga ajuloputus oli nii tugev, et parimadki pead valasid sel päeval pisaraid.»

Ka meenub lavastajale esimese teletorni ehitus, mis paistis koolilastele kõrgeima korruse akendest hästi kätte. «Me saime selle ehitamist kogu aeg akendest jälgida. See mälupilt tõi kaasa ka teise – kuidas meie klassi poisid neljandal korrusel ühest aknast välja ja teisest sisse ronisid,» räägib Karusoo, kes ise poleks julgenud algklassijütsina katuseserval balansseerida.

«Kui keegi õpetajatest nägi, tõi see kaasa suure skandaali,» lisab ta. Viga keegi õnneks ei saanud.

Merle Karusoo lõpetas keskkooli 1961. aastal.

Evelin Võigemast käib põhikooli klassikaaslastega siiani tihedalt läbi

«Kui ma mõtlen seal koolis veedetud aja peale, siis mulle on erakordselt kallis see klass, kus ma õppisin – inimesed, kellega ma koos koolis käisin. Klassikollektiiv on tagantjärele mälestustes palju olulisemal kohal kui kool ise,» tunnistab näitleja Evelin Võigemast (33), kes lõpetas Tallinna 21. koolis põhikooli.

«Üsna suure osaga klassikaaslastest kohtume siiamaani tihedalt, meievahelised sidemed on jäänud väga tugevaks ka 18 aastat pärast põhikooli lõpetamist. Just eelmise nädala lõpus saime jälle suure seltskonnaga kokku. Aktiivselt on omavahel suhtlema jäänud kümmekond inimest,» avaldab näitlejanna, kelle klassikaaslaste hulgas olid koorijuht Veronika Portsmuth, koreograaf ja tantsuõpetaja Märt Agu, muusik Kaido Põldma ja üks PÖFFi eestvedajaid Sten Saluveer.

«Meil oli kogu aeg hirmus naljakas ja on siiamaani! «Meil oli isemoodi kollektiivne huumorimeel. Sõpruskondadel kujuneb ikka välja oma keel, meil oli see väga tugevalt arenenud ja on siiani säilinud,» kinnitab Evelin.

«Me olime muusika eriklass. Ka muusikaõpetaja Lydia Rahulaga on meil säilinud soojad suhted. Ajame alati juttu, kui tänaval kokku juhtume,» räägib ta.

Lydia oli tema lemmikõpetaja: «Esiteks kindlasti seepärast, et ta õpetas ainet, mis mulle kõige enam meeldis ja mis mulle ka kõige lihtsamalt kätte tuli. Teisalt on Lydias olemas hea õpetaja jooned: on distsipliin, kord on alati majas, aga on ka vastastikune lugupidamine. Tema tundides oli tunda, et ta peab igast õpilasest kui isiksusest lugu.»

Evelin ei tea, kas ka tema Lydia lemmikõpilaste sekka kuulus. «Aga mis puudutab laulmist ja solfedžo tundmist, siis see tuli mul lihtsalt. Murelaps ma kindlasti ei olnud,» ütleb ta muiates ja lisab: «Tugev muusikaline aluspõhi, mis ma sealt koolist sain, on kindlasti olnud hilisemas elus väga oluline, vajalik ja kasulik, eriti minu eriala puhul.»

Evelin Võigemast lõpetas Tallinna 21. koolis põhikooli 1995. aastal. Aasta hiljem ta lahkus ja keskkooli lõpetas ta Tallinna 49. keskkoolis (nüüdne Arte gümnaasium).

Artjom Savitski: võlusin ära oma klassi kõige popima tüdruku

«Meil oli esimeses klassis see üks tüdruk, kes kõigile meeldis, ja kõik poisid üritasid talle muljet avaldada. Kes ootas hommikul vara teda kooli ees, et talle kooliuks avada, kes ootas, et tüdruk pärast kooli ära saata. Ühesõnaga, kõik kutid olid ta järele hullud, kuid keegi ei julgenud talt küsida, kes talle meeldib. Õppeaasta lõppedes otsustasime klassivennaga, et võtame julguse kokku ja küsime koos,» jutustab laulja Artjom Savitski (21).

«Läksime ta juurde ja et aus oleks, küsisime mõlemad ühel ajal kooris. Kui vastuseks tuli «Artjom», olin valmis õnnest lakke hüppama ning tundsin vist esimest korda elus liblikaid kõhus,» tunnistab noormees.

«Aga hiljem ei osanud ma selle teadmisega midagi peale hakata ja kuna tüdruk vahetas juba järgmisel õppeaastal kooli, siis sinna see asi ka jäi.»

Naljakas kild on tal meeles ka ühest algklasside loodusõpetuse tunnist. «Õppisime loomi liigitama. Üks mu klassivend ei pannud tunnis üldse tähele ning õpetaja küsis, et ta nimetaks mõnda veelooma. Kutt vastas: «Lehm.» Sellest ajast saati on lehm minu jaoks veeloom,» muigab Artjom.

Artjom Savitski lõpetas keskkooli 2011. aastal.

Maile Grünberg pages kooliaktusel lavalt

«Meil oli klassis väga hea tüdrukute lauluansambel. Käisime palju esinemas, saime võistlustel esimesi kohti. Kõik õppisid kas lastemuusikakoolis või võtsid ise klaveritunde, tundsime kõik nooti, nii et meil polnud mingi vaev mitmehäälselt kokku laulda. Meid oli kaheksa, igas häälerühmas kaks lauljat. Pidime alati koolipidudel ja aktustel esinema. Lõpuks olime nii tüdinud, et ei viitsinud enam asja tõsiselt võtta. Läksime üleolevaks ja ennast täis,» jutustab kujunduskunstnik Maile Grünberg (71).

«Tulemus oli see, et 11. klassis ühel aktusel esinedes unustasime me laulusõnad ära ja hakkasime puterdama. Kuna me polnud tükk aega seda laulu laulnud ega viitsinud sõnu üle vaadata, läks meil segamini. Hakkasime uuesti laulma, aga jälle läks segamini. Lõpuks otsustasime lavalt minema joosta. See oli naljakas, kõik naersid. Aga hiljem saime päris kõvasti riielda,» möönab Grünberg.

Ansamblis laulis ka tema põhikooli- ja keskkooliaegne pinginaaber. «Ta oli väga edukas, õppis kogu aeg viitele. Alati oli kontrolltööde ajal niiviisi, et mina spikerdasin ja tema kirjutas kõik ausalt ise. Ja mina sain ka viie, sest ma teadsin, kust midagi järele vaadata. Mul olid tähtsad asjad kuhugi välja kirjutatud. Ta oli kogu aeg vihane, et ma sain sama häid hindeid nagu tema. Ükskord, kui ta väga pahane oli, ütlesin talle: eks mine siis kaeba ära. Muidugi ta ei läinud!» räägib disainer naerdes.

Maile Grünberg lõpetas keskkooli 1960. aastal.

Eri Klas: olin koolis koer poiss, üritasin hobusega koolitrepist üles ratsutada

«Eks ma üks koer poiss olin,» tunnistab dirigent Eri Klas (74) kooliajale tagasi mõeldes. Kuulsaks on saanud lugu sellest, kuidas ta valge hobuse seljas koolimajja sisse ratsutas.

«Elasin Raua tänava kooli kõrvalmajas, Gonsioni tänav 17. Seal õues käis piimamees hommikuti majarahvale piima müümas. Ükskord läks ta linna peale jalutama ja jättis hobuse valveta. Mina rakendasin hobuse vankri eest lahti ja vedasin ta päitseid pidi koolini, poisid hoidsid ust lahti ja üritasin hobuse seljas trepist üles sõita,» pajatab Klas.

Ülessõit ei tahtnud aga eriti õnnestuda. «See nali lõppes võrdlemisi ruttu, aga temp sai tehtud!» muheleb maestro rahulolevalt ja tunnistab, et sai inspiratsiooni kauboifilmidest, millest oli poisikesena vaimustunud.

Muidugi suhtusid koolivennad temasse pärast juhtunut tunnustavalt. «Mul olid üldse toredad klassi- ja koolivennad. Mu pinginaaber oli hilisem Tallinna Kalevi keskmängija Tõnno Lepmets, kellest sai korvpallikoondise üks peatalasid. Üks klass tagapool õppis skulptor Matti Varik, kes tegi ka minust ühe kuju, mis nüüd rahvusooperis üleval on,» räägib Klas.

Taies on sündinud ka kooli ratsutamisest. Tema 50. sünnipäevaks joonistas karikaturist Hugo Hiibus pildi sellest, kuidas Eri püüab hobust trepist üles saada. «Mul on praegugi see kabinetis aukohal,» kinnitab Klas.

Eri Klas õppis Tallinna 21. koolis 10 klassi, 1955. aastani, kuid lõpetas keskkooli Tallinna muusikakoolis (nüüdne Georg Otsa nimeline muusikakool).