KAUANE UNISTUS: Ansambel The Blank Lips koosseisus (vasakult) Jörgen Pakkas (kitarr), Ikevald Rannap (vokaal), Tõnis Toimetaja (basskitarr) ja Siim Koppel (trummid) tegid teoks kauase unistuse ja käisid kontserdireisil Euroopas. Foto: Maris Savik
Katharina Toomemets 1. oktoober 2013 07:00
«Inimesed ütlesid, et me oleme hullud. Küsisid, mitu esinemist meil on ette kokku lepitud, ja kõike muud. Me üritasime asju kokku leppida, saatsime e-kirju, aga selle tulemusena õnnestus meil kokku leppida täpselt üks esinemine,» räägib Ikevald Rannap, kes tegi suvel oma bändiga The Blank Lips teoks aastatepikkuse unistuse ja võttis ette 40päevase kontserdireisi Euroopasse, teadmata sedagi, kus esinetakse.

Plaan oma võimed välismaal proovile panna küpses poiste peas juba aastaid. Tänavu otsustati see lõpuks teoks teha ja 17. juunil jäi kodumaa selja taha. Sellele eelnes aga pea pooleaastane ettevalmistus. «Kõigepealt oli meil vaja organiseerida buss, kuhu mahuks ära kõik meie asjad ja tehnika, et teha üks suur rokk-kontsert – trummid, pillid, kitarri- ja bassivõimud, kõlarid, monitorid, suur generaator. Õnneks tuli City Motors meile vastu ja anti väga korralik buss,» räägib Ikevald.

Samuti oli vaja välja mõelda kogu helitehniline lahendus. «Kas generaator toidab kõik ära, kui palju juhtmeid meil vaja on, kui pikad need olema peavad, mis on vaja veel võtta, kui midagi peaks katki minema. Tuli mõelda, kuidas ja kus me sööme ning ööbime. Välja mõelda marsruut, internetilahendused, kontaktid, teha bändile koduleht ja pildid, kokku pakkida rohud, teha tervisekindlustused, paika panna eelarvelised asjad – kui palju on vaja bensiini ja kui palju saab kulutada toidule. Miljon väikest asja,» loetleb ta.

Kokku anti 40 päeva jooksul 21 kontserti. «Vahel mängisime lihtsalt kuskil rannas. Mõnikord tulid inimesed ise juurde ja ütlesid, et saavad meile esinemist pakkuda. Käisime end ka ise erinevates kohtades pakkumas,» räägib Ikevald, kuidas esinemisi kogunes.

Saksamaal käisid poisid kuulamas Rival Sonsi. Et bändi trummar Siim Koppel on võtnud trummitunde Rival Sonsi trummarilt, oldi nende muusikutega juba tuttavad. «Tänu sellele saime võimaluse neid ühes Saksamaa linnas soojendada. Kontsert oli täiesti välja müüdud, inimesed ostsid pärast meie särke ja bänd kutsus meid nädalaks tuurile kaasa,» meenutab Ikevald.

Mõeldud – tehtud. Olgugi, et kõikjal esineda ei saadud, andis Rival Sonsiga tuuril kaasaskäimine poistele aimu, milline rokkstaaride elu päriselt on.

«Mängisime pool kaks öösel keset linna!»

«Naljakas oli see, et Rival Sonsil oli suur must tuuribuss ja meil väike juntsu. Kui me tagant bussiukse lahti tegime, oli see nagu «Tetris» – kõik oli nii täpselt paika pandud. Nende laulja vaatas seda kõike ja küsis kidramehelt: «Mäletad seda?» Nemadki alustasid nii!»

Üks lahedamaid kontserte oli bändil Prantsusmaal 14. juulil, kui tähistati Prantsuse revolutsiooni aastapäeva. «Me olime seal rannas mõned õhtud mänginud ja kui muidu tuli kohale paarsada inimest, siis sel õhtul oli randa ilutulestikku vaatama tulnud 2000 inimest. Me olime hämmingus!»

Üks meeldejäävaid esinemisi oli ka Baskimaal, kus poisid oma kola ühe surfiklubi ette üles panid ja seal mängisid. «Lõpuks tuli üks klubiinimene, ütles, et neil on nädala lõpus surfiklubi aastasündmus, ja nad kutsusid meid sinna mängima. Ütlesid, et maksavad meile. See oli meeletu – mängisime pool kaks öösel keset linna! Ühel hetkel tõstis kolm tüüpi mind üles inimeste kohale, mina laulsin ja rahvas lükkas mind lavast aina kaugemale. Viimaks oli mikrofonijuhe juba nii pingul, et oleks kohe katki läinud, mina ikka laulsin. Ja siis hakkas rahvas mind tagasi kandma.»

Juhtus ka seda, et kui bänd oli tehnika kuhugi üles seadnud, tuli politsei ja teatas, et selles kohas on mängimine keelatud. «Kui Hispaanias mängisime, siis tulid ühtäkki kohale automaatidega ja kuulivestides politseinikud. Aga nad nägid, et inimestele meeldis, ega teinud midagi. Naljakas, kuidas bändi edu sõltub sellest, kuidas politsei sinusse suhtub,» naerab Ikevald.

Järgmisel aastal taas piiri taha

Kord meenutas politseiga kohtumine lausa action-filmi. «Läksime ookeani äärde ja magasime liivavallide peal. Paar tükki magas autos. Ärkasime selle peale, et 10–15 meetri kõrgusel oli helikopter. Esimene mõte oli, et oleme kuhugi valesse kohta roninud, võtsime magamiskotid ja põgenesime metsa. Siis nägime, et tuleb teine helikopter,» räägib Ikevald.

«Piilusime ja nägime, et automaatidega mehed valvavad piirkonda. Otsustasin siis minna vaatama, mis toimub, ja meie auto juures oli 40 politseinikku. Ratsahobustega!» naerab ta.

«Siis sain aru, et neil oli seal hoopis mingi paraad.»

Nagu ikka, ei ole head ilma halvata. Poisid tahtsid Baskimaal mägedes salvestada muusikavideot. «Panime kolm tundi asju üles. Meil polnud võimalik midagi monteerida – pidime ühe jutiga asja ära tegema. Olime kaks minutit mänginud, kui tuli mingi farmer ja hakkas täiest kõrist karjuma, et me peame lõpetama. Siis mõtlesime küll, et mis inimestel viga on – see võtab ju ainult kolm minutit. Sõitsime ära Prantsusmaa poole ja kui peatuse tegime, avastasime, et farmer oli meie bussi kahjustanud – mingid asjad lahti tõmmanud ja võtmega kriipinud. Siin oleks selline asi mõeldamatu, aga ju seal on siis normaalne,» vangutab Ikevald pead.

Öeldakse, et õige sõbra tunned ära siis, kui oled temaga reisil käinud. «Me kirjutasime esimesel õhtul nii-öelda aukoodeksi, kus leppisime teatud asjades kokku. Näiteks, et austame üksteist ja privaatsust, hoolitseme oma tervise, helitehnika ja turvalisuse eest, oleme otsekohesed – kui midagi juhtub, räägime asjadest kohe, mitte ei jäta vinduma. See reis ühendas meid väga,» ütleb Ikevald ja lisab, et oma bändikaaslastega läheks ta luurele iga kell.

«Siimu ja Jörgeniga saime selle luuremomendi kätte ka,» naerab ta, viidates liivavallide pealt metsa põgenemisele.

«Väga hästi läks meil, ei olnud mingit jonnimist ega vingumist.»

Praegu on bändipoisid kodumaal ja valmistavad ette plaati, mis peagi ilmavalgust peaks nägema. Välismaale mineku mõtted ei ole aga kuhugi kadunud ning järgmisel aastal on neil plaan taas piiri taha kiikama minna. «Lõpuks ei ole oluline, kus sa muusikat teed. Peaasi on, et teed. Eestis on tore, aga millalgi tekib ikka tunne, et tahaks rohkem näha, areneda ja edasi liikuda.»