Tõnis Erilaid, kuula teraselt: palju õnne 70. sünnipäevaks! (5)

Tegelikult on päris hea, et Tõnis eemal viibib – muidu ei tuleks kõne allagi, et ta lubaks endast Õhtulehel (kus Tõnis töötab aastast 1971) loo kirjutada. Siin see aga nüüd on – väike tervitus- ja meenutuspilveke.

«Kuulan teraselt!» on muidu vähese jutuga Tõnise üks sümpaatsetest parasiitväljenditest. Ta ütleb seda oma mahedaima raadiohäälega, mis on nii madal ja vaikne, et väljub puhuti inimese kuuldeulatusest.

Kuula nüüd, Tõnis, ise teraselt: palju õnne! Õhtuleht

Hans H. Luik

Meedia- ja muidu ärimees

Möödunud sajandi viimasel kümnendil, kui Tõnis Erilaid oli Õhtulehe peatoimetaja, ihaldasid nii Postimees kui ka Ekspress Grupp Õhtulehte endale kosida. Võib-olla seepärast, et olime mõlemad kunagi diskoajakirjanikud; ehk ka sellepärast, et olime mõlemad suitsumehed –, ent Erilaid eelistas Ekspress Gruppi. Õhtuleht kuulus tookord ajakirjanikele ning Tõnis tingis aktsiate eest päris kopsaka hinna. Peatoimetajal oli ka lisatingimus: tema sõidukiks olgu USA auto Buick. Lõime käed.

Kirsti Vainküla

Endine Õhtulehe ajakirjanik

Kui ma 1993. aastal kandideerisin tollase Tallinna lehe Õhtuleht suvereporteriks, oli mul kohtumine kokku lepitud peatoimetaja Tõnis Erilaiuga. Ma ei teadnud, milline ta välja näeb, kuid see-eest teadsin ma tema häält. Olin selle hääle najal üles kasvanud, kuulasin alati «Soovid-soovid» saadet ja lindistasin. Kahjuks oli Erilaiul komme lauludele peale rääkida ning lindistused olid teinekord väga lühikesed. Seega olin loonud Tõnise noorusliku hääle järgi endale teatud ettekujutuse temast. Kui toimetusse jõudsin, saatis sekretär (Triinu Laan, praegune Maalehe online-toimetaja) mu kõrvalkabinetti. Seal istuv mees oli suhteliselt eatu ja kimus muudkui suitsu, sõrmeotsad olid kollased. Lisaks rääkis ta nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulnudki teda. Ei saanud ka täpselt aru, mida ta küsib ja teada tahab. Oli hirmus tõsine mees. Kui minu ülekuulamine lõppes, saatis ta mu kabinetist välja ning ma jäin sekretäri laua juurde seisma. Kui olin seal mõne hetke seisnud, vaatas sekretär küsiva pilguga: «Mis veel?» – «Mul oli kohtumine ka Tõnis Erilaiuga,» selgitasin. Sekretär tõusis püsti ja läks ukse juurde, mille taga ma just olin tundmatu meesterahvaga rääkinud. Uksel oli silt «TÕNIS ERILAID».

Töötasime 11 aastat koos. Tõnis osutus tagasihoidlikuks erudiidiks, kellel rinnus kelmikas süda.

Elmar Ots

Endine Õhtulehe uudiste- ja autotoimetaja

Minu ligi 20 aasta pikkuseks veninud Õhtulehe karjääri esimene tööpäev algas südamlikult, nagu see Tõnisel ikka kombeks oli. Kuna mul oli juhuslikult sünnipäev, küsisin esimest päeva vabaks – eelmisest ametist oli jäänud mulje, et tööandja teeb sünnipäeva puhul just sellise kingituse. Õhtulehes olid asjad aga teisiti. «Mine p...e!» teatas Erilaid vastuvaidlemist välistava urinaga.

Sirje Raud

Erilaiuga koos töötatud ajal Stereoraadio helioperaator

Tõnis Erilaiust mõeldes meenub tema tagasihoidlikkus, just meie koostöö alguses liikus ta raadiomajas piltlikult öeldes selg ees. Aga mis seal imestada, kui tal tuli äkki vastamisi seista kolme väga naeruhimulise noore neiuga, toonase Stereoraadio programmi helioperaatoritega (Sirje Rauaga koos tegid seda tööd algusaegadel Külliki Valdma ja Mari Kerem – toim). See teineteisega harjumise aeg möödus küll ruttu, saime väga headeks sõpradeks ja käisime Erilaidude Kivimäe kodus külaski.

***

Raadiokolleegid, raporteeritakse Õhtulehele rahvusringhäälingust, meenutavad Erilaiule iseloomulikku eraklikkust, ja seda osatakse ka põhjendada. Kui üks inimene on niivõrd populaarne, võib aru saada, et ta tööst ja kuulajate tähelepanust vabal ajal seltskonda ei igatse. Teistmoodi oli ka tema tööaeg: Erilaiu saadete salvestused toimusid õhtuti ja nädalavahetustel, mil raadiomaja koridorid on vaiksemad.

Siim Randla

Õhtulehe uudistetoimetaja

Kunagi nõustusin ilmselt ajutises meeltesegaduses mõne juhtivama kolleegi kihutusel Õhtulehe eurolaulu tegema, mis oli esimene ja ilmselt ka viimane, sest mõtted idee tasandil ei taha natukesele klassikalise muusika oskusele vaatamata kobedamaks vormuda. Minu ootus, kui Erilaid lugu kuulas, ei pidanud seekord paika ehk ei kostnudki variatsiooni sõnapaarist «Mis on?».

Lugu meenutanud hoopis noort Evald Vainu. Ehk päris, silmad maas, ei pidanudki käima.

PS. Vanasti öeldi, et temaga läheks luurele küll. Ja mina, vaatamata oma päris puudulikule korvpallioskusele, oleksin nõus talle näitama ühe vana kooli haak/poolhaakviske. Kindlasti tuleb see tal välja, saaksime koos veel trennis käia.

Verni Leivak

Endine Õhtulehe ajakirjanik

Mäletan üht jaanuaripäeva 20 aastat tagasi, kui Õhtulehte töövestlusele tulin. Akna taga oli ilm imelik – talv, aga äkitselt lõi välku.

«Välku lõi,» ütlesin imestunult.

«Jah, ma panin tähele,» vastas peatoimetaja süngelt, tõstmata pilku laualt. Ja palus järgmisel päeval tööle tulla.

Jüri Pino

Endine Õhtulehe ajakirjanik

Mulle meenub lugu ülikooliajast. Meid hoiatati, et: kui Erilaidu näete, ärge ehmatage! Jah, samethäälne raadioonu näeb tegelikult välja nagu vana rokipeer, kes ta olemuselt ongi. No ja siis näidatigi Ajakirjandusmaja kohvikus sagris taati, kes kiljuvatele naistele aina Vana Tallinna tellis. Ei mina uskunud, aga kui häälel kõlada laskis, siis... tõepoolest, Erilaid ise!

Vive les Gauloises! Milline Tõnise lemmiksigaret vist oli...

Jaan Martinson

Endine Õhtulehe

spordiajakirjanik

Tõnis Erilaid on purustanud kõik füüsikaseadused ja seljatanud Albert Einsteini teooriad, sest tema ööpäev kestab kaugelt kauem kui 24 tundi – nii lihtsalt peab olema, sest kuidas inimene, kes viibib hommikust õhtuni tööl, suudab muidu läbi lugeda sadu ja tuhandeid raamatuid.

Erilaiule raamatut arvustamiseks viies tuleb alati olla valmis järgmisteks vastusteks: «Häh, selle kirjutas naine, seda ma ei loe!»; «Häh, seda ma poes sirvisin, see on jama!»; «Häh, seda olen ma lugenud inglise (või soome või vene) keeles!», «Häh, see on ju armastusest!»

Räägitakse, et Erilaiu kodu upub raamatutesse, neid olla nii palju, et riiulitesse ei mahu enam ammu ja virnade vahele on rajatud strateegilistesse paikadesse teed, mis on nii kitsad, et tuleb liikuda, külg ees, ja hoiduda õllekõhust.

Väino Koorberg

Õhtulehe peatoimetaja

Oli aeg, kui Tõnisega vaieldes aitas vaid selge väljapressimine. Lubasin toimetusse kaasa võtta punase kaustiku, kuhu mu õde 30 aastat tagasi kogus väljalõikeid Õhtulehe lisana ilmunud ajalehest «Reklaam». Seal kirjutas Tõnis lääne ja sotsialismileeri moodsast muusikast.

Teine moodus? Ähvardus helistada laupäeviti tema juhitud raadiosaate «Vox populi eri» otse-eetrisse.

Sirje Maasikamäe

Endine Õhtulehe

kultuuritoimetaja

Tõnis Erilaiu ajal oli hommikuti kogu toimetus tema kabinetis üles rivistatud, hilineda ei tohtinud. Teiste väljaannete ajakirjanikud naersid teinekord, kuidas Õhtulehe omad trammipeatusest Ajakirjandusmaja poole tormasid. Aga kord tehti Ajakirjandusmajale pommiähvardus, kedagi ei lastud enam hoonesse ja koosolekule polnud loomulikult võimalik minna. Erilaid võttis puudujatelt päevapalga maha. Vähemalt lubas seda teha...

Erilaiule meeldivad noored ja nooruslikud inimesed. Kord saatis keegi 55–56aastane naine toimetusse kaastöö, mille lõpus ta palus ka oma vana tuttavat Tõnis Erilaidu tervitada. Ta oli vist Erilaiu kooliõde. Andsin Erilaiule rõõmsalt tervitused edasi, aga tema porises altkulmu: «Ma ei tunnegi nii vanu inimesi!»

Katrin Pauts

Õhtulehe ajakirjanik

«Pauts! Kus su bloody lugu on?»

See lause hakkab alati kõrvus kumisema, kui kell läheneb 16-le. Teisisõnu: kohe algab Õhtulehe toimetuse kõige tähtsam koosolek.

Mõnikord juhtub, et bloody (Tõnise parasiitsõna) lugu on Tõnise meelest nõrk. «Reporter mõtleb lugudele kogu aeg,» lausub Tõnis, kui talle tuleb peale epistlipidamise hoog (ehkki tavaliselt ta ei viitsi).

Loo peale mõtlemine tähendab Tõnise meelest seda, et kui voodirõõmude käigus puruneb kondoom, registreerid esimese asjana: «Ohhoo, vaat kus lugu!» Kui sa selle asemel sängiserval nutta tihud, sest sul pole mingit himu sulle kurjalt otsa põrnitseva lolliga titte saada, ei kasva sinust kunagi tõelist ajakirjanikku. Tunnetus ja kirg peavad olema su DNAs.

Tõnis Erilaid on üks bloody ajakirjanik – üks käputäiest, kes Eestis seda austavat tiitlit ka väärivad.

Kersti Eero

Õhtulehe toimetaja

Kui mulle pea 30 aastat tagasi Pärnu maanteel Ajakirjandusmaja baari ukse vahel üht põlvini veninud hallis kampsunis tüüpi näidati ja öeldi, et see on soovisaate Tõnis Erilaid, pidasin ma seda mitu päeva heaks naljaks: too tegelane seal kohvi- ja konjakijärjekorras sobinuks pigem Katuse-Karlssoniks kui selleks sumedaks raadiohääleks, kellega ma olin aastaid harjunud oma pühapäevahommikuid veetma.

***

Ahjaa. «Mis naistekülje toimetaja sa oled, endal pole seelikutki,» kommenteeris Erilaid minu kui põhimõttelise püksikandja sobivust ilu- ja moekülgi teha.

Katrin Roht

Õhtulehe meelelahutustoimetuse juhataja

Kuidas saabus Õhtulehe veergudele igal aastal kevad? Siis, kui peatoimetaja Tõnis Erilaid oli tänaval näinud esimest miniseelikus piigat. See oli kindel kevade märk. Samal päeval tuli ekipaažil reporter-fotograaf minna tänavale ja toota sealt särtsakas reportaaž kevadest. Millest tekst rääkis, kes seda enam mäletab, aga fotodele tuli püüda iga miniseelikus kaunitar, kes tänaval vastu jalutas.

Naised Erilaiule meeldivad. Ilusad ja noored naised. «Mulle ei meeldi vanad naised...» pomises ta veel mõni aasta tagasi oma madalal sametisel raadiohääle toonil.

Kaarel Tigas

Õhtulehe uudistereporter

Kord, kui nimetasin loos 68aastast meesterahvast vanemaks meheks, avastasin järgmise päeva lehest, et toimetaja Erilaid oli kirjutanud selle asemele: keskealine mees. Loomulikult ei saanud ma jätta viitamata Eesti meeste keskmisele elueale. Koosolekul järgnes minu märkusele tuline vaidlus, millesse sekkusid ka üle neljakümnesed noormehed, kel ilmselt keskeakriis vaikselt välja löömas.

Eakate teemal sai viimane vaidlus maha peetud napp nädal enne, kui härra Erilaiu vanusenumbris kuus seitsme vastu vahetub. «Mis mõttes on seitsmekümne kahesed vanad?! Mis õigusega te inimesed niimoodi noorelt maha kannate?! Tegu on täiesti mõistlike ja endaga hakkama saavate inimestega!» selgitas tänane juubilar ägedalt. Minut hiljem aga muigas, sära silmis, kui talle number seitsmetest rääkisin, ja läks välja suitsu tegema.

Regina Hansen

Endine Õhtulehe ajakirjanik

Tööintervjuust Tõnis Erilaiu kabinetis ei mäleta ma silpigi. Ja kui täpne olla, siis tööintervjuu polnud mul üldse plaaniski – lehetoimetuses töötav sõbranna lihtsalt lükkas mu salakavalalt tema ukse vahelt sisse ega vaevunud isegi selgitama, miks. Nii ma siis istusin seal peatoimetaja läbinägeva Kašpirovski-pilgu all, kabinetis, kust suitsupilved vist iial ei hajunud. Oma romantilises lillekestega kleidis tundsin end seal võrdlemisi kohtlasena, aga tuleb tunnistada, et situatsiooni absurdsuses oli oma võlu. Ja muidugi, see hääl...

Sedelike telefoninumbriga, mille toimetuse A ja O mulle vaikides ulatas, oli vihjeks mu töölevõtmisest. Esimese intervjuu ilmajaamas pidin tegema juba samal päeval. Lugu ise, tuleb tunnistada, läks aia taha – tol ajal ennustati ilma vist kohvipaksu pealt.

Ajakirjanduses töötatud 15 aasta jooksul pole ma seni Erilaiule julgenud tunnistada, et oma esimese kirjatöö tegin talle juba teismelisena. Nimelt treisime klassiõega saate «Soovid, soovid, soovid» toimetajale meie enda meelest särava pöördumise – ja oi, kuidas me vaeva nägime, et see saaks ikka lõikavalt irooniline! Panime Erilaiule süüks seda, et ta muusikasaates kõik laululõpud oma jutuga ära sõi. Lindistatud lugude lõpus oli ikka kas «ebamäärane «hõk…» või «ja nüüd…».

Raivo Rauts

Õhtulehe tegevtoimetaja

Kui ma siia majja tulin, tehti kohvi veel vana kooli filterkohvikannuga. See oli aeg, kui Erilaid jõi gallonite kaupa kohvi ja tõmbas 17 pakki punast Marlborot päevas.

Ükskord sattusin köögiruumi parajasti siis, kui Erilaiul oli just kohv valmis saanud. Lasin viisakusest endale kah valada, ja tormasin pärast esimest lonksu WCsse. Seda jooki sai supilusikaga kühveldada. Varem ega hiljem pole ma nii kanget filtrikohvi saanud. Erilaid jõi seda loomulikult mustalt.

Erki Berends

Kolleeg Kuku raadiost

Kuku raadio oli ehk paariaastane, kui sündis idee teha üks saade väljamõeldud raadiojaamast.

1960ndatel läks ühelt laevalt Rootsi ranniku lähedalt eetrisse ingliskeelne Radio Nord. Meie välja mõeldud legendi kohaselt pidas üks eraklik mees 1960ndatel samasugust eestikeelset piraatjaama Raadio Atlantis. Tema laev seilas Läänemerel rahvusvahelistes vetes ja ta tulistas sealt Eesti suunas saateid lootuses, et keegi neid kuulab. Väitsime, et kuidagi on selle ammuse raadiojaama saadete salvestised Kukusse jõudnud.

Nii läkski kord nädalas eetrisse saade, kus Tõnis kehastus 1960ndatel merel tegutsenud piraatraadiojaama omanikuks: mängis toonast muusikat, rääkis toonaseid uudiseid ja levitas kuulujutte, mida kauged sugulased Nõukogude Eestist olla kirja teel saatnud.

Meie eesmärk oli viia kuulaja ajas 30 aastat tagasi, ja Tõnis, kes valdas suurepäraselt materjali, sai sellega väga hästi hakkama. Alguses üritas Tõnis häält kah muuta, aga sellest ei tulnud midagi välja: tal on isikupärane hääl, mis pole viimase 40 aasta jooksul karvavõrdki muutunud. Hea küll, võib-olla on ajapikku natukene emotsiooni juurde tulnud ja ta ehk naerab ka eetris pisut rohkem kui teised.

Kaks aastat tegime sellist eksperimenti, lavastasime igasuguseid olukordi – näiteks kuidas laevale tungivad Nõukogude Liidu piirivalvurid ja sõnavahetus nendega läheb eetrisse. Piirivalvureid mängisid mu head sõbrad Aleksandr Zukerman ja Mihhail Vladislavlev, hilisemad «Subboteja» saatejuhid.

Priit Hõbemägi

Endine Õhtulehe peatoimetaja

Esimest korda sattusin Tõnisega ühte toimetusse tööle 1979. aastal Õhtulehes. Ta töötas tagasihoidliku ajakirjanikuna uudiste toimetuses, megastaari staatuse aga oli ta pälvinud hoopis raadiosaate «Soovid, soovid, soovid» juhina. Kuna mõlemad elasime Kivimäel, siis möödus reedeõhtu tihtipeale Tõnise ja Helgi kodus Kivimäe sauna vastas, konjakipudeli ja plaadimuusika seltsis.

Töö asjus sattusime taas kokku 1998. aastal ja taas Õhtuehe toimetuses, kui toonasest linnalehest Eesti esimest tabloidi tegema hakati.

Kui minust sai Õhtulehe peatoimetaja, ütles Tõnis mingis kontekstis, kus meie arvamused lahku läksid: «Peatoimetajad tulevad ja lähevad, aga mina jään!» Mina lahkusin tõesti Õhtulehest kahe aasta pärast järgmisele tööpostile, aga Väino Koorbergist pole Tõnis siiani jagu saanud.