"Kõik mängu" rahustab Batmani-fänne, aga ise ei sära (1)

Üliõpilane Richie Furst (Justin Timberlake) avastab, et internetikasiinos on teda tüssatud. Loomulikult põrutab ta hetkegi mõtlemata Costa Ricale ja ütleb kasiino omanik Ivan Blockile (B(en)a(ffleck)tman), mida ta asjast arvab. Blockile avaldab Richie muljet ja alguse saab ilus sõprus. Ent unenägu puruneb, kui Richie kohtab FBI agent Shaversit (Anthony Mackie), kes avalikustab, millega Ivan tegelikult tegeleb.

99% "Kõik mängu" naistegelastest on ekraanil kaks sekundit ja kannavad sama hästi kui mitte midagi. Siiski leidub üks naine, keda on näha natukene kauem: Gemma Artertoni Rebecca Shafran, Blocki endine kallim, kes nüüd Richiest huvitub.

Ja rohkem polegi midagi ainsa naiskarakteri kohta öelda. Isegi Furby'l oli rohkem iseloomuomadusi. See kahemõõtmelisus ei piirdu kahjuks vaid Arteroni tegelaskujuga vaid kandub edasi tervele filmile.

Sellest on kahju, sest filmi algus on paljulubav: Timberlake toob Richie'sse täpselt õige koguse sinisilmset naivismi, Affleck on kui loodud rikka playboy kehastamiseks (Nii et, kallid vihkajad, Bruce Wayne'i poole pärast pole vaja muretseda!) ja meestevaheline keemia on nõnda kenasti paigas, et Timberlake'i võiks lausa Matt Damoniks pidada.

Kerime nüüd loo aga tund aega edasi: Block on šarmantsest rikkusrist muutunud kaabakaks ja Richie sinisilmad on, noh, siniseks löödud. Ja ometi on nii Affleck kui Timberlake ekraanil täpselt samasugused. Kui kogenud petise nagu Blocki puhul võib seda selgitada aastatepaksuse harjutuskihiga, siis Timberlake tapab filmi emotsionaalse sisu täiesti, sest ta ei lase vaatajal oma tegelasse uskuda.

Seda kõike saaks veel parandada, kui meile antaks aega filmist ja tegelastest sotti saada. Aga "Kõik mänguks" kestab vaid poolteist tundi. See tähendab, et iga minut, mis agent Shavers Richiet hirmutades kulutab, võtab ära palju olulisema minuti, mille võiks kulutada Blocki skeemitamise selgitamiseks või Richie kättemaksuplaani laiendamiseks.

Lavastaja Brad Furman on teinud tublit tööd ja filmi küljest kogu kasutu rasva maha lõiganud, ent kahjuks on ta seda tehes ka tüki eluliselt olulistest organitest kaasa haaranud. Seega ongi "Kõik mänguks" liiga rutakas kähkukas, mis pakub küll kohati mõnu, ent lõpuni ei rahulda.

Ja ma tahan vabandada kõikide nende seksimetafooride pärast! Mu mõtted on lihtsalt juba Joseph Gordon-Levitti "Don Joni" peal.