Liis Lemsalu iseseisvast elust: linade kuivama riputamine on lahing, mida ma kunagi ei võida! (20)

«Aga pääsu pole!» teab Liis. Üldiselt majapidamine talle peavalu ei valmista. «Kuid see tolm! Ma ei saa aru, kust see tuleb! Ma üritan olla nii hea perenaine, kui suudan, aga ikka…» ohkab ta kergelt muiates. Piisab vaid paarist päevast, et viimane koristamine mõttetuna paistaks.

Detsembris Tallinna Kristiine linnaossa kolmetoalise korteri soetanud Liis ei pea kodutöödekoorma all üksi ägama, sest jagab kodu klahvpillimängijast elukaaslase René Puuraga. «Selles mõttes on kõik väga paigas, et meil ei ole tööd väga mehe- ja naiserolli järgi ära jaotatud. Kumbki teeb seda, mida ta oskab ja suudab,» ütleb laulja ja möönab, et ei suudaks iial olla koos mehega, kes enamiku kohustustest tema kaela lükkaks ja teataks, et naise koht on köögis. Kuigi kokkab tõesti pigem Liis.

Tööjutte jagub ka koju

Kiirele elutempole vaatamata üritab Liis tõesti ise süüa teha. «Kui vanaema Pärnust Tallinnas käis, tõi ta mulle soolaleivakingiks põlle, mille taskusse oli peidetud lambaliharetsept, ja suure punase emailpoti, mis on vist küll kõige raskem pott maailmas! Ta vihjas, et nüüd saab minu kokanduskarjäär hoo sisse. Ja ma olengi sellega süüa teinud, päris hea pott on!» kiidab neiu ja muheleb: «Küll vanaemad teavad.»

Nõmmel asuvast vanematekodust soovis Liis kesklinnale lähemale kolida eeskätt seetõttu, et tal pole autojuhiluba ja nii saab ta vajadusel jalgsi ringi liikuda. Ühtlasi andis see talle võimaluse ümbrus enda maitse järgi kujundada. «Ma olen aru saanud, et mulle õudselt meeldib interjööriga tegelda. Ma jumaldan poode, kus müüakse kodutekstiili, mööblit ja dekoratiivasju. See oli suur nauding, kui ma sain oma korteri, kuhu mul oli võimalik oma käega asju valida,» räägib ta õhinaga.

Parimaks leiuks peab Liis esikusse paigutatud India käsitöökummutit. «See lõhnab endiselt magusa mee ja viirukite järgi.»

«Olen igati kombineerimise poolt ning jumaldan erinevate materjalide varieerimist. Värvide suhtes eelistan pigem helget meeleolu tumedale,» kirjeldab Liis oma maitse-eelistusi. «Paeluvad veel idamaised mustrid ning vanaaegsed detailid, mis toonivad hästi malbeid koduseinu. Külmaks jätavad steriilsed ning üdini modernistlikud lahendused.»

Otsus alustada vaid 20aastasena kooselu teise loomeinimesega, kes kõigele lisaks on veel tema bändikaaslane, tundub parajalt riskantne: kuidas tulevad tema ja René toime sellega, et on kaaslased nii töös kui ka eraelus? Liisi ajab küsimus esiti naerma, ehkki ta nõustub, et kõrvaltvaatajale võib olukord tõesti pisut pöörasena paista.

«Küsiksin seda kellegi teise käest hea meelega ka ise. Aga ma usun, et see sõltub inimesest. Ehk on see osade inimestega lihtsamini võimalik? Mõne teise muusikuga võiks ehk tõesti olla väga raske koos elada, mõlema jaoks. Aga praegu ei ole absoluutselt probleemi,» kinnitab Liis rahulolevalt.

Paar pole kehtestanud reeglit, et tööjutud jääksid vaid stuudiosse või prooviruumi ja koduseinte vahel proove-esinemisi arutada oleks tabu. «Küll aga meeldib mulle harjutada, kui olen kodus üksi. See on mul väiksest saadik nii – mulle väga ei meeldi kellegi teise kuuldes harjutada,» avaldab Liis.

Lauljaks saamine polnud kinnisidee

2011. aasta juunis saatest «Eesti otsib superstaari» võitjana väljunud Liis on jõudnud anda välja seitse singlit ja albumi, mille eest pälvis mullu aasta naisartisti preemia. «Ma olen tihtipeale mõelnud, kuidas see üldse võimalik on, et ma olen praegusel hetkel siin, kus ma olen. Väiksena fantaseerisin küll lava peal olemisest, kuid see ei olnud kunagi minu kinnisidee,» nendib Liis.

«Olid üürikesed välgatused. Mäletan, kuidas ma Norras raadio ees oma lemmikpoplugusid ootasin. Võisin oodata mitu tundi, et tuleks see üks lugu, ja kui see tuli, siis kujutasin ette, kuidas ma ise seda laulan. Tundsin küll, et see meeldiks mulle, aga ma ei olnud absoluutselt kindel, et see on minu tee. Enne saadet olin laulmisega tegelnud vaid umbes kolm aastat (laulu- ja tantsukoolis WAF – K. A.), varem laulsin ainult lõbu pärast. Ja nüüd on see mu siia välja toonud!» õhkab laulja.

Oma väitel pole ta koormanud pead mõttega, et tähesära võib üürikeseks jääda. «Ma olen alati elanud olevikus. Selleks, et luua endale helge tulevik, peab andma endast maksimumi just siin ja praegu. Kõik läheb nii, nagu minema peab. Kogu aeg tuleb lihtsalt tööd teha,» usub Liis, kes töötab praegu teise albumi kallal.

Liis videotegemisest: nägin oma pooliku mannekeeniga välja nagu hull

«Ma arvan, et nägin välja täielik hull. Ma käisin tivolis ringi meesmannekeeniga, kellel ei olnud tegelikult jalgu. Hoidsin kaenlas justkui poolikut inimkeha, videost see loomulikult ei paista,» meenutab Liis Lemsalu, kuidas ta mõne nädala eest lõbustuspargis uudishimulike ja muigvel pilkude saatel oma esimest muusikavideot salvestas.

«Tegelikult oli algselt plaanis kaasata päris meesterahvas, aga siis ma mõtlesin, et meestega on nii palju selliseid videoid tehtud, kus naine tunneb suurt armastust ja mees ei vasta samaga. Käisin välja idee, et ärme lähe kedagi otsima, vaid tellime mehe hoopis karbis kohale,» jutustab Liis. Nii ongi laulu «Got to Be» ülemöödunud nädalal valminud muusikavideos tema armastatuks mannekeen.

Miks jõudis üle kahe aasta artistina tegutsenud lauljatar esimese muuvini alles nüüd? «Peale superstaarisaate võitu tuli hästi palju pakkumisi teha video loole «Shining Star». Kõik nägid vaimusilmas randa – et ma olen päevitunud ja püherdan liiva sees. See oli tõesti suvine ja malbe lugu, nii et rannas filmimine oli esimene asi, mis pähe kerkis, aga minu meelest oli see liiga lihtne väljapääs. Ma olen alati tahtnud midagi rohkemat kui see, mis esimesena pähe lipsab,» põhjendab Liis, miks ta lükkas esimesed pakkumised tagasi.

«Ma olen väga intuitiivne inimene, üritan juba väiksest saadik alati kõhutundest lähtuda. Kuigi need pakkumised olid kenad, polnud mul ühegagi neist sellist tunnet, et oh, ma tahan seda nii väga teha. Mõtlesin, et aega mul ju on – kuhu ma kiirustan? Teadsin, et saan aru, kui õige aeg kätte tuleb. Seda võiks armastusega võrrelda – sa saad aru, kui asi on õige. Me ei lähe ju suhtesse inimesega, kelle puhul näeme küll, et ta on kena välimusega ja tore, aga miski on puudu,» võrdleb Liis.

Seekord pakkus videotegemise välja tema tuttav fotograaf Ken Oja, kelle kaudu neiu tutvus režissöör Anne Vetiku ja ülejäänud tiimiga. «Ma tunnetasin kohe ära, et nad on nii-öelda minu inimesed ja ma tahaks seda nendega teha,» räägib Liis. «Algidee saime me kokku paar nädalat enne, kui filmima hakkasime. Siis võtsime video kahe õhtuga üles, nädalake läks montaaži peale.»

Võtted toimusid Tallinna sadamasse püstitatud Tivoli Tuuri pargis, kokku viiel atraktsioonil. «Hirmus ei olnud absoluutselt! Võib-olla Disneylandis, kus on väga suured ja kiired karussellid, oleks olnud. Aga me poleks saanudki niinimetatud oksekarussellile minna, sest kaamerameestel pidi olema võimalik ise kaasa sõites turvaliselt filmida,» seletab Liis, ent tunnistas, et pea hakkas lõpuks veidi ringi käima küll. «Lapsena talusin karussellisõitu paremini ja nautisin seda rohkem. Adrenaliin oli vist suurem.»

Raskeim oli tema sõnul aga käsu peale tantsida: «Igal atraktsioonil on ju oma tümm ja mu enda muusika ei kõlanud neist piisavalt üle. Raske oli kontsentreeruda sellele, mida täpselt mingi koha peal laulda. Pidin ju sõna-sõnalt laulma seda, mis ma olin varem sisse laulnud, aga ei kuulnud hästi.» Tulemusega jäi Liis siiski üsna rahule.