Foto: Mati Hiis
Inimesed
21. september 2013, 07:00

Kas kõik peavad teadma, kus asuvad Eestis müstilise energiaga paigad? (8)

Ainuüksi looduslikke pühapaiku on Eestis teada üle 500

Eesti paranormaalsete nähtuste fännid on ligemale aasta täitnud Google Mapsil põhinevat kaarti. Sealt võib leida kümneid kohti, kus millegi seletamatu kohalolu nähtud või tuntud.

Pühapaikade fännid arutlevad praegugi, kas tasub Eesti väepaigad kaardistada, või tuleks see siiski tegemata jätta ja lasta igaühel see õige leida isikliku tunnetuse teel. Või tähendab kaardistamine hoopis seda, et lollikesed juhitakse karjakaupa valejälgedele, eemale tõeliselt suure energiaga paikadest, mida kaardistajad vaid endale hoiavad?

Avaliku kaardi koostamise pooldajad leiavad, et kui me tahame, et elu paremaks läheks, peame leidma tee ja meetodid enda ja teiste võnkesageduse suurendamiseks. Seda polevat mõtet karta, et mingid madalalaubalised ja -sageduslikud rullnokad hakkaks väekohti ära reostama: üldjuhul ei jõua nad säästumarketi vägijookide letist kaugemale, aga kui nad peakski mingi ime läbi tugevatesse väekohtadesse eksima, saaksid nad seal juba kümmekonna minutiga peavalu, parimal juhul aga jätaksid joomise, laaberdamise ja elupõletamise järelegi.

Kaardistamise vastased see-eest leiavad, et väepaikade nimekiri või kaardistamine tekitab uudishimu ja ettevalmistamatute enneaegset sattumist kohtadesse, mille mõjudega on pärast keeruline toime tulla. Ja pealegi: kõik see, mis eestlaste vanadesse hiitesse, allikatesse ja pühapaikadesse puutub – kas on ikka võõral vaja neid kohti läbi käia? Parem otsigu igaüks väekohti ise oma sünnikohas ja pühendugu nendele.

Väepaiku peab pidevalt «toitma»

Paraveebi koduleheküljelt väepaigateemalisi mõtteid lugedes selgub, et jalgratast leiutada pole mõtet: igal koolkonnal on oma võimsad sambad ja energeetilised tsentrid. Eesti tähtsamate energeetiliste tsentritena on nimetatud ühte Pühajärve saartest, Emumäge ja Soontagana maalinna. Aga arvatud on sedagi, et väekohtade info paljusus on seotud õige teabe varjamisega, sest pole sugugi välistatud, et iga koolkond saab energiat just nendest oma sammastest.

Lihtsurelikule igati arusaadavalt kõlab aktiivse parategelase määratlus väepaigast: «Looduslik pühakoht on koht, kus inimesel on võimalus astuda kontakti oma piirkonna ühisvaimuga. Mittelooduslik pühakoht – see, mida otsitakse olenemata religioonist – on koht, kus inimesed käivad oma programme värskendamas ja tarkvarauuendusi saamas: kaks minutit õndsust ja kinnitus, et ei ole kadunud lambuke.»

Samas on sümpaatne ka paraveebist leitud mõtteavaldus, mis väidab, et väekohti saab juurde tekitada. «Neid peab pidevalt «toitma». Kui ei toida, siis kõigepealt «uinuvad», seejärel hajuvad. Piisavalt tugev koht püsib kaua hajumata – aastakümneid, -sadu, kergemalt või raskemalt äratatavas unes.»

Looduslikud pühapaigad leiab veebist

Internetist tuleb välja, et Eestis on teadaolevalt üle 500 loodusliku pühapaiga. «Nendes käies hakkavad hargnema küsimused, millele vastuseid otsides võib Eesti inimestest ja maast teada saada enam, kui seda võimaldaksid Tallinna vanalinna tornid, poliitilised pusimised või suveniiriputkade vitriinid,» võib lugeda maatundmise alasest õppekeskkonnast, mis on koostatud eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmi raames Eesti haridus- ja teadusministeeriumi toel. Õppematerjalid on mõeldud teadmiste laiendamiseks kõigile eesti keele õppijatele ja eesti kultuurist huvitatutele laias maailmas.

«Veebis olev loetelu «Eestimaa looduslikud pühapaigad» sai koostatud laiemalt Eestimaa tundmise õppevahendiks, milles looduslikel pühapaikadel on siduv, aga mitte ainutäitev osa. Saan selle kohta mõnikord eraviisilist tagasisidet, mis on olnud positiivne, kuid midagi selle pealt üldistada ei saa,» ütleb folklooriteadlane Madis Arukask, üks õppematerjali koostajatest. Ja lisab, et esoteerikaga ta ei tegele ning igasugused edetabelid neis asjus (pühapaikade ja väega kohtade määramisel – toim) tunduvad totakad.

Tuhala energiasammas

Tuhalas on müstilise väega paik. 2001. aastal taasavastati seal viis Eesti võimsaimat, seejuures lähestikku asuvat positiivset energiasammast. Nõiakaevu kõrvale, ühe positiivse energiasamba kohale on püsti pandud tammepalk, mis kõige paremini energiat edasi annab. Vasakut või paremat kätt selle lähedale asetades tunnetab iga inimene maaenergiat isemoodi: surina, soojuse, külma või raskusena.

Energiasammas kujutab endast maakoorest vertikaalse paelõhe kaudu väljuva elektromagnetilise kiirguse voogu ehk maaenergiat, mis ligi meetrise läbimõõduga keerisena ja lainetena ülespoole liigub. Energiasambaid leidubki sageli karstialadel.

Tuhala energiasambad on väga tugeva magnetväljaga, ja sealtkandi inimesed on pikaealised.

Sama võimas energiasammas asub Prantsusmaal Hispaania piiri lähedal Lourdes’i koopas. Ameerika võimsamaks energiasambaks on indiaanlaste pühapaik Kuradi Torn (Devils Tower) Colorado ja Montana osariigi vahel Wyomingis.

Otepää energiasammas

Otepää energiasammast peavad paljud Eesti võimsaimaks. Sama palju inimesi aga leiab, et tegelikult on seal vaid üks kord reaalne energiavägi olnud – siis, kui sammas püstitati, ja sedagi tänu kohale tulnud inimestele. Pärast seda sündmust jäi sinna kõigest üks maasse löödud post, muud ei midagi.

Küll on Otepää kohta kirjutatud: Pühajärve rannapargis jalutades ja järvevees ujudes võid tajuda pühalikkust.

Muide: 1991. aasta 3. oktoobril käis Otepääl Tiibeti rahva juht Tema Pühadus XIV dalai-laama Tendzin Gjatso. Samal päeval õnnistas ta Pühajärve. Ajaloolist külaskäiku tähistab puuskulptuur Pühajärve pargi rannapoolses servas.

Taevaskoja Emaläte

Emaläte on ohvriallikas ja selle vesi tervendab silmi. Koopa ees, kust allikas välja voolab, on lohuga kivi. Emaläte annab jõele sekundis 4–4,5 liitrit vett (temperatuur on ühtlaselt 6 kraadi). Rahvasuu kinnitab, et Emaläte toitvat teisi allikaid.

27. juuni õhtul oli Põlvamaal Taevaskojas tugev vihm ja äike. Emalätte kohalt murdus kaks väga võimsat puud ja tekkis maalihe, mis ilmselt põhjustas Emalätte koopa sissevarisemise.

Milliseid väega kohti leida võib?

Energiasambad (näiteks Otepääl, Tuhalas ja Vormsi saarel)

Energiaaltarid (Piusal)

Ristipuud (otsapidi küll kristluses, kuid siiski samuti maagilise taustaga)

Maavälise energia või jõududega seotud objektid (Kaiu raba Raplamaal)

Õnnekivid (Käsmus, Hiiumaal)

Kivilabürindid ja -ringid (Hiiumaal ja Aegnal)

Astroloog Edda Paukson: Maa jagab väge absoluutselt kõigile meist

«Mulle on helistatud ja väepaikade kohta küsitud. Aga inimese teadvus tunneb selle koha enamasti ise ära,» ütleb astroloog Edda Paukson, et Maa kiirgab ja jagab väge absoluutselt kõigile meist. Ja lisab: «Isegi kui see koht pole konkreetselt teadvustatud, asub see üsna kodu lähedal.»

Oma väepaik on temalgi. «Kaarli kirikus altari ees on üks selline koht, mis mulle väga tugevalt mõjub. Ma olen seda mitmel korral üle kontrollinud, mõju on sama.»

Milline on aga astroloogi suhe avalikult teada olevate väepaikadega? Edda Pauksoni sõnul avaldas talle näiteks Kirna mõisas mõju pigem iidsete pargipuude energia kui erisugustel pinkidel istumine: «Pean ausalt tunnistama, et mina ei tundnud tookord pargis olles midagi enamat kui tavaliselt looduses viibides. Mul ei hakanud ei halvem ega parem. Küll aga vestlesid Helle Anniko ja Silvi omavahel pikalt. Silvi oli mures oma neerude pärast ja me uskusime, et kõik saab minna ainult paremaks.» Samuti meenub Edda Pauksonile, et Silvi Vrait laulis mõisahoones spirituaali, mis kõlanud nii võimsalt, et helid kostsid pilvepiirini.

Kui Silvi Vrait käis Kirna mõisas korduvalt ka hiljem, siis Edda Pauksonile jäi see esimene kord viimaseks. Astroloogile tundub lausa uskumatuna, et nüüd on nii Silvi kui ka Helle Anniko juba teispoolsusesse läinud.

Edda Paukson leiab sarnaselt teiste asjatundjatega, et eestlaste huvi väepaikade vastu on aastatega üldse leigemaks muutunud, energiasammastele enam tormi ei joosta. «Hoiame metsa ja vee ligi, see annab elujõudu ja muudab inimesed olemuselt paremaks.»

Energoman Kalju Paldis: väepaiga energiat võib mõjutada ka inimmõte

Geobioloog Kalju Paldise sõnul on Eesti väepaikade kaardistamine olnud mitmel korral kõneaineks nii tema aatekaaslastega kui ka teadlase Reet Priimaniga. Kaks suve tagasi käis Paldis koos filmigrupiga ja teiste ekspeditsioonidega paljudes Eesti väepaikades ning mõõtis kohalikke infoväljasid. Energoman ei eelista üht väekohta teisele, kuid teiste seas peab ta erilisemaks Hiiesalu platood, kus on võimalik kohtuda teiste tsivilisatsioonidega.

Paldis räägib looduslikest jõujoontest ja mõjuväljadest. Ning ka sellest, kuidas inimmõte võib väepaiga energiakogumi kosmilistesse kõrgustesse tõsta. Kui lakkab energia juurdevool, väheneb enamasti ka väepaiga energiafoon (Paldis teeb sellega vihje Kirna mõisale). Pole küll teada, et energia tugevust oleks keegi katseliselt mõõta suutnud, jutt käib ikkagi tunnetuse tasemel.

Selgeltnägija Ille Lepasepp: oma väekoht leidke sisetunde järgi!

Ille Lepasepa sõnul on see iga inimese enda vaba valik, kas tema väepaigaks on kirik, kõrts või kodu juures kasvav puu. «Mina otsisin 30 aastat tagasi väga pikka aega oma perele sobivat väepaika, kuhu kodu rajada. Lõpuks leidsin Jäneda, ja nii on see jäänud. See on väekas koht,» ütleb Ille Lepasepp, et ta pole tundnud vajadust ei Otepää energiasamba juurde ega Kirna mõisaparki pingile istuma minna.

Väekohtade kaardistamist ei pea Ille Lepasepp otstarbekaks: «Ja siis paneme liinibussi neid kohti pidi kurseerima, loodame, et eestlasest saab ratastel palverändur?!» Tal on sootuks parem soovitus: «Leidke oma kodule kõige lähem väekoht ning hakake seal sagedasti käima, see annab võimaluse mõttega terveneda. Väekoha leiab sisetunde järgi, siin pole kellegi juhatust tarvis.»

Selgeltnägija soovitab üles otsida ka oma kodukohale kõige ligema allika ning tuua sealt püha vett. Lepasepa pere on Roosna-Alliku allikatealal voolavat vett tarvitanud aastaid. Ka teistest allikatest, millest tee mööda on viinud, on Ille Lepasepp vett koju kaasa toonud: «Ütlen seda, et allikavesi on eluvesi, kuigi mitte iga allika vesi. Õppige endas seda tunnetama, siis leiategi enda jaoks selle eluvee üles.»

Lepasepp lisab, et seda üht ja ainulaadset allikat, mis igaühel paneks haigusest tuhmid silmad särama ja kahvatud palged õhetama, pole olemas. «Vesi teeb küll alati kõik asjad puhtaks, aga kas ta on ka inimese elu korrastaja, seda peab inimene ise tajuma.»

Tervendaja Volli: üheski väepaigas ei käida karjaga ega naabri soovitusel

«Elu on muutunud, paljud vajadused rahuldab internet. Ka bensiiniliitri hind maandab inimestes kihku minna energiasambaid avastama. Ning kuigi looduses uitamine rahustab närve, ei anna keegi garantiid, et selle puu all seistes või künka otsa ronides kaovad sul sapikivid või vähk laseb su lahti,» loetleb tervendaja Volli põhjusi, miks pole väega kohtade vastu märgata sellist huvi nagu näiteks kümme aastat tagasi – siis käidi neid uudistamas kaugemaltki kui Eestist.

Väepaikadest rääkides mainib tervendaja Volli, et näiteks Otepää energiasamba juures ei maksa üle viie minuti olla – negatiivne väli olla nii suur, et võtab inimese kõikuma. Üks pluss olevat energiasambal siiski: «Kui purjus peaga samba alla minna, tõmbab 15 minutiga pea klaariks, kuid pikemalt seal tukkuda ei maksa, mõjub tervisele.» Volli kinnitab, et teab, mida räägib, sest teadjamad mehed tegevat nimelt nii. Et Otepää kant tervikuna Eesti keskmisest tunduvalt paremas energiaväljas asub, pole tema sõnul kahtlust. «Ainult energiasambast tasub kaugemale hoida!»

Mõisaparkide energiaväljasid hindab Volli inimsõbralikeks, kuid Luke pargi vaimustust ta ei jaga ning Kirna mõisast hoiab eemale: «Pärast Anniko lahkumist on mõisapargi energeetika muutunud. Käiakse istumas, aga mida omale külge istutakse?» Volli teeb puust ja punaselt selgeks: nii, nagu ekskursioonid lagastavad looduskauneid kohti, jätavad ka inimeste hordid, kes väepaiku külastavad, endast midagi maha. «Ja kui «koristajat» pole, kes selle koha väljaenergiat puhastaks, ongi jama käes. Pole teada, mida te sealt endaga kaasa saate.» Kõige suurem rumalus on tervendaja sõnul aga see, kui ennast minnakse energeetiliselt laadima ohvrikivide juurde.

Volli leiab, et üheski väepaigas ei saa käia karjakaupa ega naabri soovitusel: «Kui seda tahet minna ikka endas ei teki, siis parem mitte torkida!» Teadmamees õpetab: selleks, et energiasammaste juures avalduks mõju, tuleb sinna minna heas ja positiivses meeleolus. Kui aga minna väekohta negatiivsete mõtete või ootustega, siis ei avaldu mingit positiivset mõju.»

Igatahes tuleks väekohas olles teda «sisse hingata»: see tähendab, et õhku sisse hingates palud/tahad endale energia lisandumist.