Metsosopran Helen Lokuta taaselustab teatrilegend Erna Villmeri. Foto: TAIRO LUTTER
Inimesed
16. september 2013, 00:00

Kivirähk: hoopis loogilisem olnuks «Liblikatest» teha ballett, aga ooper käib kah (1)

Reedel esietendus Rahvus-ooperis Estonia Andrus Kivirähki romaani «Liblikas» ainetel kirjutatud samanimeline ooper. Selle maailmaesiettekanne polnud talle aga debüüt ooperilaval, Kivirähki esimene lühiooper jõudis samale lavale juba üheksa aastat tagasi.

Reedel elustusid Rahvusooper Estonia laval samas sada aastat tagasi tegutsenud lauljad-näitlejad-tantsijad. Nende seas ka nooruke tantsijanna, juba 24aastasena meie hulgast lahkunud Erika Tetzky (Kadri Kipper), samuti alla 30aastasena lahkunud Theodor Altermann (Rauno Elp) ja saatuslik Erna Villmer (Helen Lokuta). Kuigi noorukeste lavajõudude loometee jäi lühikeseks, elavad nad teatrimaailmas legendidena tänaseni.

Päev enne Tõnu Kõrvitsa ooperi «Liblikas» maailmaesiettekannet kogunes seltskond, kes teatrilegendidele taas elu sisse puhus, Estonia talveaeda.

Kivirähki kontol juba kolm ooperit

Ooperi libreto on kirjutanud Maria Lee Liivak ja Lauri Kaldoja Andrus Kivirähki samanimelise romaani põhjal. «Liblikas» on omalaadne raamat, mis on läbi elanud juba kaks trükki – 1999. ja 2007. aastal –, aga mille olemasolust teavad vaid bibliomaanid ja mida polnud siiani lugenud isegi ooperi lavastaja Peeter Jalakas.

Kivirähki väidet, et mingigi lootus muusikaks saada on vaid sellistel klassikute töödel, millele juba tolm peale on langenud, tuleb vist uskuda. Igatahes kuu aja pärast jõuab tema arvukatest kirjatöödest Vanemuises Tauno Aintsi ooperina lavale 13 aastat tagasi trükivalgust näinud «Rehepapp». Sedakorda pärineb libreto Urmas Lennukilt ja lavastajatöö Marko Matverelt.

Aga ooperilavale jõudis Kivirähk tegelikult juba 2004. aastal, kui samas Estonias esietendus Timo Steineri lühiooper «Kosjas». «See on kirjutatud veel Pikri ajal (pilke- ja naljaajakiri – toim) ja saanud alguse ühest joodikute anekdoodist,» jääb Kivirähk oma ooperidebüüti meenutades tagasihoidlikuks.

Kirjanikuhärrat mõni üsnagi forte’s esitatud pala ehk oma romaani mõnevõrra harjumatu esitusvorm naerma ei ajanud. «Kultuur ongi mõnevõrra kummaline nähtus, kus eri žanrid teineteiselt midagi laenavad ja üks inspireerib teist. Mõnest raamatust saab film, teisest ooper, kolmandast ballett.» Kivirähki sõnul on see loomulik muundumisprotsess.

«On olemas Verdi, Puccini ja teiste suurte helimeistrite oopereid. Oopereid teatakse ikkagi heliloojate, mitte stsenaariumi kirjutajate järgi. See, missugusest algmaterjalist helitöö tehtud on, pole lõpeks üldse oluline.

Ooperi puhul on tähtis, et saali jõuaksid ilusad aariad, mitte teravmeelsed sõnavõtud,» ütleb Kivirähk. See, et «Liblikad» sai ooperiks, on tema arvates puhas juhus.

«Minu silmis olnuks hoopis loogilisem lahend ballett – on ju raamatuski põhiline kandvus tantsijate õlul. Aga ooper käib kah. Kuid sõnateatrina olnuks «Liblikaid» küll üsna raske ette kujutada,» arutleb Kivirähk.

Liblikad aitasid «Liblikaid» kirjutada

Helilooja Tõnu Kõrvits: «Imelik lugu juhtus eelmisel suvel, kui oma maakodus ooperi põhiosa kirjutasin. Loo peale mõeldes tulid vahel ka mõned kurvad murelikud mõtted – ja ühel hetkel hakkasid erinevad liblikad mu peale maanduma… Pildistasin neid, sain fotonäituse jagu pilte, kuidas liblikad mu nootide või minu enda peale maandusid. Tähendusrikas ja ilus lugu. Ja nii tõesti oli…» Estonia juubeliväljaanne Rahvusooper