Ulmeklassiku ennustus: 2014. aastal võimutsevad nutitelefonid, robotsõidukid ja depressioon (6)

Ajalehes New York Times ilmunud artiklis võttis Isaac Asimov (1920–1992) eelduseks, et maailm on üle elanud külma sõja tuumaähvardused. «New Yorgi 1964. aasta maailmanäituse moto on «Rahu läbi mõistmise». Näituse pilguheidud homsesse maailma välistavad termotuumasõja,» kirjutab Asimov. «Ja miks ka mitte? Kui termotuumasõda aset leiab, pole tulevik arutamist väärt. Nii et jätkem raketid oma stardiplatvormidele igaveseks suikuma ning vaadelgem, mis võib tuleviku atomiseerimata maailmas juhtuda.»

Asimov ennustas, et inimesed kaugenevad jätkuvalt loodusest, loomaks endale sobivamat keskkonda. «2014. aastaks on üldkasutuses elektroluminestsentspaneelid. Laed ja seinad hõõguvad sumedalt värvivalikus, mis nupulevajutusega muutub.»

Elu käib maa all

Ulmekirjaniku visioonis ei pruugi tulevikus (ehk siis tänapäeval) aknad olla muud kui arhailine nüanss. Isegi siis, kui elamises aknad olemas, blokeerivad need polariseerituna päikesevalguse. «Võimalik, et klaasi läbipaistvuse astet saab panna isegi automaatselt muutuma, sõltuvalt sellele langeva valguse intensiivsusest.» Ulmekirjanik uskus, et 2014. aastal peaksid üsna tavapärased olema maa-alused äärelinnaelamud, mis ei sõltu külmataadi tempudest ning mille temperatuur ja valgus on hõlpsalt reguleeritavad ja õhk puhastatud. 2014. aasta New Yorgi maailmanäituseks ennustas Asimov futuekspositsioone elust aastal 2034, kui maa alla on rajatud linnad, kus kunstvalguses kasvab isegi köögivili, aga maapind jääb põllumajandusele, karjakasvatusele ja parkidele. Nii ei kulutata väärtuslikku maapinda inimtegevusele. Kuid tavapärane põllumajandus pidi Asimovi tulevikuvisiooni kohaselt kitsikuses vaevlema. Seetõttu hakatakse futufarmides viljelema tõhusamaid mikroorganisme. 2014. aasta inimene saab osta töödeldud pärmi- ja vetikatooteid, millel on laialdane maitsevalik.

Köök vaaritab ise toitu

Tehnikavidinad, need tänapäeva puuslikud, on Asimovi nägemuses ka 2014. aastal jätkuvalt olulised, vähendades inimese käevaeva tüütute tööde tegemisel. Tulevikukööki on paigaldatud masinad, mis valmistavad automaatselt toitu: keedavad kohvi, röstivad saia, teevad munadest härjasilmi või omletti, grillivad peekonit ja nõnda edasi. Hommikusöögi võib juba eelmisel õhtul «ära tellida», et see oleks kindlaks kellaajaks valmis. Kõikvõimalikel seadmetel pole enam mõistagi elektrijuhet, sest neil on pika vastupidamisega aku, mis töötab raadioisotoopidel.

Tulevikutelefoniga rääkides saab vestluskaaslast näha. «Ekraani ei kasutata mitte üksnes nende nägemiseks, kellele te helistate, vaid ka dokumentide ja fotode uurimiseks ning raamatulõikude lugemiseks. Kosmoses hõljuvad sünkroonsatelliidid võimaldavad otsevalimist igasse maailma punkti, kaasa arvatud Antarktika ilmajaamad,» ennustas üliviljakas ulmekirjanik.

Hariliku teleri on välja tõrjunud seinal olev ekraan, kuid Asimovi nägemuses on veelgi etemad läbipaistvad kuubikud, mis võimaldavad kolmemõõtmelise pildi vaatamist.

Logelemine ajab inimesed hulluks

Kiirteed on maailma edumeelsemates regioonides unarusse vajunud, sest üha suuremat rõhku pannakse maapinda võimalikult vähe kasutavatele transpordiliikidele. Lennuliiklus on endiselt aktuaalne, kuid isegi maapealne reisimine käib umbes 30–60 sentimeetrit maapinna kohal. Inimese aeglased refleksid ei ohusta enam liiklust. Robotajuga sõidukid võtavad suuna sinna, kuhu reisija soovib, ja sõit läheb lennates.

Kuna masinad teevad üksluiseid töid igast inimesest paremini, on 2014. aasta inimkonnast saanud peamiselt masinakäsitsejate rass. Ent Asimov ennustab, et pealesunnitud jõudeoleku tõttu kannatavad inimesed aasta-aastalt üha hullemini igavustõve all. «Sellel on tõsised vaimsed, emotsionaal­sed ja sotsioloogilised tagajärjed,» näeb ulmekirjanik ette tänapäeva depressioonikatku. «Julgen öelda, et psühhiaatria on 2014. aastal ülekaalukalt kõige tähtsam meditsiini ala.»

Ulmeklassik Ray Bradbury nägi ette tehnika lummas nüristunud maailma

Mullu 91 aasta vanuses surnud ulmekirjanik Ray Bradbury maalis õõvastavaid ja tänaseks reaalseks saanud pilte meelelahutuse ja tarbimiskire küüsis vaevlevast tulevikuühiskonnast.

Oma antiutoopias «Fahrenheit 451» (1953, pildil) kirjutas Bradbury tuleviku USAst, kus raamatud on keelatud ning ajalehed surevad välja. Seinad koosnevad hiigelsuurtest teleekraanidest. Inimesed kannavad tibatillukesi kõrvaklappe, mis neile igal hetkel muusikat ja loba kõrva suunavad. Inimesed on sõltuvuses elektroonilisest meediast, mis pakub meelelahutuslikke lühivorme täis klatši ja vägivalda. Infoküllus on illusoorne, ajud kubisevad tühistest faktidest. Suhtlus sõpradega käib Facebooki meenutava digiseina kaudu. Kuid meelelahutus­uputusest hoolimata vaeveldakse üksilduses. Ekraan ei asenda kontakti elava inimesega.

«Kosmoseodüsseia» autor Clarke: arstid teevad virtuaallõikusi

Ka romaani «2001: kosmose­odüsseia» autor Arthur C. Clarke (1917–2008, pildil) manas 1964. aastal esile pildi tulevikumaailmast. Tema kirjeldus inimestevahelisest suhtlusest aastal 2000 läks päris täppi.

«Oleme üksteisega momentaanses kontaktis, kus me ka parajasti ei asuks,» ennustas Briti ulmekirjanik, leiutaja ja futuroloog. «Sel ajastul, võimalik et juba 50 aasta pärast, saab inimene ajada oma äri Tahitilt või Balilt sama hästi kui Londonist.»

Kaugus ei pärsi enam peaaegu ühtki juhi- ega haldusoskust, isegi mitte füüsilisi oskusi, uskus Clarke. «Arvan täie tõsidusega, et ühel päeval võivad Edinburghi ajukirurgid Uus-Meremaa patsiente opereerida.» Juba 2001. aastal tegidki California arstid Roomas asuvatele patsientidele virtuaallõikusi.

SÕIT-SÕIT-SÕIT LINNA: Sama hoogsalt kui ulmekirjanik Isaac Asimovi tulevikunägemuses käis liiklus Steven Spielbergi filmis «Minority Report – kolmas otsus» (2002), mille tulevikumaailma loomisel kasutas režissöör tõetruuduse saavutamiseks teadlaste abi.