JUUBELIKINK: «Jalgrattaid on mul olnud neli-viis. Praegu on üks Pärnus, üks Vormsis ja üks siis nüüd Tallinnas, kus ma elan ju 11 kuud aastast,» räägib «Jazzkaare» hing Anne Erm, kes sel sügisel kavatseb ringi liikuda ERRi kolleegidelt kingiks saadud rattaga. Foto: TAIRO LUTTER
Inimesed
12. september 2013, 07:00

Anne Erm: "Ma ei mõtle üldse vanusele. Aastanumbritega ei maksa end traumeerida." (5)

«Tihti ei märkagi, kui kümme tundi kontorilaua taga on täis saanud. Loodan, et jalgratas sunnib mind ehk rohkem väljas värske õhu käes liigutama,» lausub Eesti džässiemaks tituleeritud Anne Erm, kes otsustas hakata just nüüd, 70 eluaasta täitudes, rattaga tööl käima. Järjekordne näide veerandsada aastat «Jazzkaart» vedanud daami kadestamisväärselt krapsakast pealehakkamisest.

ERRi juhatus kinkis Vikerraadios «Õhtujazzi» saadet toimetavale juubilarile läinud nädalal jalgratta. «Ma ei ole just päris jalgrattainimene, aga tore on siiski omada vähemalt ühte sõiduriista, millega pääseb pisut kiiremini edasi. Autot mul ju pole,» selgitab Anne.

«Kuna Soo tänav tehti jalgrattasõbralikuks, tahan proovida sõita jalgrattaga tööle Pärnu maanteele Tõnismäe kanti. Ja Kultuurikilomeetril saab ka harjutada,» räägib ta.

Varem on Anne rattaga liigelnud peamiselt maakodus: «Vormsis sõidan metsa marjule ja seenele või kaugemale ujuma, sest meie küla ääres (Anne ja tema abikaasa Vormsi Ennu saarekodu asub Rumpo külas – K. A.) on meri vaevalt põlvini.»

Džässifestivalide korraldaja energia ja elurõõm paistavad kaugele välja. Anne retsept enda toonuses hoidmiseks on üsna lihtne. «Ärkan tavaliselt mõni minut enne seitset. Joon päeva alustuseks paar kruusi sidrunivett, lesin veel veidi, keeran teleri lahti. Siis teen pool tunnikest joogaharjutusi ja keeran raadio lahti,» kirjeldab ta harjumuspäraseid hommikuid.

Päev algab jooga ja pudruga

«Siis on aeg süüa väike hommikupuder mustikate ja maasikatega, moosi- ja meelusikatäiest ka ära ei ütle – ilmselt olen paras maiasmokk,» muheleb Anne. «Siis kiire dušš ja riietumine. Kui ilm on ilus, lähen Kalamajast läbi Tornide väljaku ja vanalinna tööle Pärnu maanteele. Kui olen laisemas tujus, sõidan trammi või bussiga. Tass kohvi järgneb «Jazzkaare» kontoris koos kiire ajalehtede sirvimisega.»

Ja lähebki lahti tempokas tööpäev. «Eks kontsertide ja festivalide korraldamine võtagi lõviosa minu elust ja igast päevast. Tunnikene või rohkemgi kulub iseenesest nelja meilipostkasti läbivaatamiseks, üleliigse kustutustööks ja mõne huvitavama muusiku videolingi kuulamiseks. Siis püüan olulisematele e-kirjadele vastata. Kui samal päeval ei vasta, siis jääbki vastamata, sest nii palju uut informatsiooni tuleb peale,» sedastab Anne.

Paljudele pakkumistele jääb vastamata ka huvipuuduse tõttu. «Ja siis pommitavad mitmed muusikud telefonikõnedega või saadavad iga päev meile. Õigete artistide leidmine võib vahel õnnestuda kohe, enamasti aga nõuab see pikka kirjavahetust, selgitamist, veenmist, kauplemist ja vahel ka oma partneritele põhjendamist. Maitsed on Soome, Läti ja Leedu korraldajatel ehk minu pikaajalistel parteritel erinevad: kui mina huvitun põnevast Euroopa muusikast, siis lõunapoolsed naabrid eelistavad Ameerika tippartiste. Isegi kui artist on hea ja hind sobiv, ei saa alati soovidele vastu tulla, sest kava pole kummist ja palju ühte tüüpi asju ei soovi ka publik,» seletab Anne. Kui esinejad valitud, tuleb süveneda artistide hingeellu, et nende kohta tutvustusi kirjutada.

«Ma ei mõtle kogu aeg sellele, mida kõike oleks vaja päeva jooksul teha. Minu märkmik on minu pea, mis enamasti mind alt ei vea. Seda, et unustad vahel telefoni tööle või koju, tuleb ju igaühel ette,» märgib Anne ja lisab, et noored tegusad korraldustiimi liikmed muudavad tema elu palju lihtsamaks. Džässielu eestvedaja end üdini virgaks ei peagi. «Mulle meeldib mu töö nii «Jazzkaare» asju korraldades kui Vikerraadios. Aga koduinimeseks pole ma veel päriselt hakanud. Seal jagub koristamist ja korrastamist ikka päris palju,» tunnistab Anne.

Vaatamata tööarmastusele ei keela ta endale vahel puhkust. «Laupäeva-pühapäeva hommikuti luban endal tunnikese kauem laiselda, kui just mõnd sõitu plaanis pole. Õnneks on viimastel aastatel olnud võimalus ka juulikuus paar vaba nädalat võtta, et Eestimaal puhata, ja tavaliselt kuulub juulisse ka mitme festivali külastamine. Pärast «Jõulujazzi» festivali olen ka mõned korrad mõnel soojal maal käinud – siis õnnestub paremini kevadeni vastu pidada, muidu kipub just kevadise «Jazz-kaare» eel gripp kallale,» on Anne täheldanud.

Ei kujuta elu tööta ette

«Ja töömõtted on tõesti vaja korraks peast välja raputada, muidu koguneb sinna liiga palju infot. Et ma aga üldse tööd ei teeks, seda ei kujuta ette,» möönab Anne pensionipõlvele mõeldes. «Kui ma ise enam festivali ei korralda, võiksin kas või vabatahtlikuna oma väikese panuse anda. Paljudes riikides on festivalide juures vabatahtlikke igas vanuses,» teab Anne.

Kui vana või noorena ta end hetkel tunneb, ei oska ta öelda. «Ma ei mõtle üldse vanusele. On, nagu on. Kõigile on antud oma aeg ja aastanumbritega ei maksa end traumeerida. Kohtasin just prouat, kes on 83 ja käib igal pool, kus süda igatseb, nagu noorusaegadel – trennis, teatris, kontsertidel,» toob Anne näite ja jätkab: «Kuigi ma ei saa väita, et mul vahel kuskilt ei valuta, olen nendest väiksematest hädadest üle saanud.»

Igal juhul on ta piisavalt noor, et unistada, sest soovide täitumine pakub teadagi suurimat rõõmu. «Need ei ole isiklikud materiaalsed asjad, vaid pigem ikka õnnestunud kontsert, teatrielamus, naerurohke õhtu sõpradega, reis või looduselamus,» loetleb Anne. «Hetkel unistan, et leian aega lugemiseks, klaverimänguks ja reisimiseks ning et suudan ka vanaema rolli kenasti täita.»

Juubelipeol astub DJ-pulti

Kuigi Anne Ermi sünnipäev oli eelmisel kolmapäeval, tähistab ta juubelit täna õhtul Kumu aatriumis. Peole on Kuubast Santiago de Cuba linnast saabunud kuuba traditsioonilise muusika koosseis Septeto Santiaguero, kes loob peomeeleolu salsarütmidega. DJde Alari Orava ja Helen Sildna kõrval keerutab plaate ka sünnipäevalaps.

«Plaadiriiulid on nii kodus kui ka kontoris mitme meetri pikkused. Eks sealtsamast valikust võtan mõned lemmikplaadid kaasa. Kui inimesed on tulnud peole, siis tuleb mängida tantsumuusikat igale maitsele. Kindlasti mängin midagi funky- ja souliklassikast, brasiilia muusikast, afrost ja ka klubirütmidest,» avaldab Anne. «Oma kolm-neli korda olen ka varem rahvale plaate mänginud, aga selle ala profiks pole mul olnud aega hakata. Praegu pole mul aega skrätšima õppida. Võib-olla kümne aasta pärast,» pakub Anne, kes teeb oma etteaste kell üheksa õhtul.

Džäss hakkas võluma Otsa koolis õppides

„Muusika tuli mu ellu varakult, isa ja vend mängisid klaverit – Griegi, Chopini, Tšaikovskit – ja nii ma muusikuteele sattusin. Otsa koolis hakkas klassika kõrval võluma džäss, mida meie kursuse poisid mängisid," meenutab Anne Erm, kes lõpetas 1963. aastal muusikateooria eriala. Siis astus ta Tallinna Konservatooriumisse kompositsiooni õppima, 1966–1972 laulis Anne vokaalansamblis Collage.

„Mõistetav, et Collage'i aegadest saadik on mu lemmikud head vokaalansamblid, kus akordid ja harmooniad kõlisevad ning sügav bass toob kogu heliskaala ilu esile, kus muusika kõlab puhtalt ja nüansirikkalt. 60ndate aastate lemmikud olid Les Swingle Singers, Les Double Six of Paris, veidi hiljem lisandusid Poola ansambel Novi, Brasil66 ja The 5th Dimension," loetleb Anne. „Klassikuid ei hakka ma praegu nimetama, kuid kergema poole pealt läksid väga südamesse Jobimi bossanovad. Prantsuse šansoon võlus oma elegantsi ja sügavusega."

Tema praegused vokaaldžässi lemmikud on Take 6, Dianne Reeves, Cassandra Wilson, Bobby McFerrin ning noorematest artistidest Melody Gardot, Gretchen Parlato ja Nina Attal. „Kõiki lemmikuid ei suudaks ma üles lugeda, sest kõik need sajad artistid, keda Eestisse olen esinema kutsunud, on mingil ajahetkel mind vaimustanud," kinnitab Anne.