REEDE JA 13: Reedel, 13. septembri õhtul astub Ele Millistfer Tampere teatri lavale muusikalis «Hüljatud» Fantine`i rollis, mida ihaldab endale iga muusikaliartist. «Ma ei ole ebausklik ning number 13 sobib mulle,» naerab Ele, et esietendus reedel, 13. septembril, teda verest välja ei löö. «13 ja reede on minu jaoks olnud alati tore päev. 13 on hea number, ma isegi abiellusin 13. kuupäeval.»Foto: Harri Hinkka (Tampere teater)
Inimesed
11. september 2013, 07:00

Ele Millistfer: laulmine soome keeles algul kohutas, nüüd julgen juba soome keeles rääkida

Tampere teatris esietenduva muusikali «Les Misérables» eel täidavad linna Ele pildiga plakatid.

«Natuke imelik tunne on – seda pilti on terve linn täis!» naerab lauljatar Ele Millistfer (31), kuidas talle mõjuvad sel reedel Tampere teatris esietenduva muusikali «Hüljatud» («Les Misérables») tema pildiga plakatid.

Tõsi, seni pole Ele veel nende hiigelplakatite tõttu tõusnud Tampere linna kuulsaimaks näitlejannaks, kes otse tänaval autogramme jagab. «Aga seal plakatil olen ju tumeda parukaga ja nendele olen ma täitsa tundmatu, nii et vaevalt nad mind tänaval ära tunnevad,» muigab Ele.

«See roll läks isegi hirmutavalt lihtsalt!»

Vaevalt mõistakski Tampere elanikud muusikaliprimadonnaks pidada naist, kes mööda linna jalgratta seljas ringi paarutab. «Ostsin endale kirbukalt ratta, vuran nüüd mõnuga,» kiidab Ele.

«Jube mugav on. Tamperes on paras rattaga liigelda, ka teed on olemas. Ja siin on iga nurga taga mõni park või järv, keset linna lai jõgi – kui minutid lubavad, lähen ikka eri teid pidi koju ja tööle – ilus on, see annab jõudu. Jala ei jaksa ju kõiki kohti läbi käia, rattaga saab poole kiiremini.»

Ele lisab, et tema terviski on Tamperes kenasti vastu pidanud: «Päris sooje salle polegi veel jõudnud siia tuua – sellised vahepealsed on. Siin on olnud imeliselt ilus sügis, soojad ja päikeselised ilmad. Vahepeal tuli väsimus kallale, eks see mõjutab ka häält, ja mingi väike viirus käis trupis natuke ringi ka, aga kõik on kombes.»

Ele sattus muusikali Soome versiooni mängima kogemata – Facebooki kaudu, kuhu lavastaja Georg Malvius oli üles pannud teate, et hakkab «Hüljatuid» tegema. Ele läks ettelaulmisele erilise stressita. Laulis seal hoopis Fantine’i, mitte endale 2001. aastal Tallinna linnahalli laval selgeks kulunud Eponine’i, mis sest, et see roll oli algajale lauljale toona muusikali «Les Misérables» Eesti versiooni tehes kõigi unistuste kordaminek. «Tegin oma asja ja järelikult sellest piisas,» lausub naine, kes reede õhtul astub lavale rollis, mida ihaldab endale iga muusikaliartist.

«Mida aeg edasi, seda enam olen ma oma valikuga rahul. Eks ma olen vähe vanem ja sisuliselt tunnen, et Fantine on hetkel õigem. Ja põnevam ka uut asja teha. See jõuab mulle niimoodi vaikselt kohale, kui imelist rolli ma teha saan!»

Võiks ju arvata, et Fantine’i roll, mida ihaldab mängida iga teine artist, paneb pikki aastaid muusikalilavalt eemal viibinud Elel põlved veidi värisema. Aga ei, laulja Millistfer on kogu aeg rahu ise olnud. «See roll läks isegi natuke hirmutavalt lihtsalt,» tunnistab Ele.

«Nähtavasti on see roll lihtsalt minus nii kaua küpsenud. Olen seda muusikali kuulanud alates ajast, kui olin 8aastane. Leierdasin seda üksi kodus olles. Tantsisin ta üleni läbi, ilma et oleksin esialgu sõnadestki aru saanud. Ja seda, et hakkan Fantine’i tegema, teadsin aasta enne proovide algust, nii et oli aega seedida. Aariat olen ka enne esitanud – seda enda jaoks läbi töötanud. Aga see roll on emotsionaalselt raske, võtab iga kord läbi!»

Keelt aitasid õppida mitu abilist

Kui Fantine’i rolli pidas Ele enne proovide algust põnevaks väljakutseks, mitte pelutavaks ettevõtmiseks, siis soome keeli mängimine-laulmine oli talle hirmutav küll. «Fantine’i lugu «Unelm vaid» ehk «I Dreamed a Dream» on ju superlaul,» rääkis Ele vastu proovide algust.

«Ma olen seda kontsertidel laulnud ka, aga mitte soome keeles. See soome keeles laulmine kohutab mind küll.»

Samas oli Ele ka kindel, et soome keeli laulmine on võimalik, aga mõistagi peab artist teksti nüanssideni mõistma ja muidugi tuleb võtta abiline, kes teda keeleliselt järje peale aitaks. «Ei taha ju, et publikul tekiks tunne ? la pole viga, päris hea soome keel,» naeris ta kevadel ning tunnistab nüüd, et keele kallal ongi ta kevadisel ja suvisel prooviperioodil kõige rohkem tööd teinud.

Igal juhul vuristab ta Fantine’i loo soomekeelsegi nime maha vurinal ja kordab seda lauldeski: «Mä muistan vanhaa haavettain». Kõlab nagu päris.

«Jah, meil on küll keeleõpetaja olnud, Irina Englund, üks Soome paremaid,» kõneleb Ele.

«Kahjuks on meil koos olnud vähe tunde, aga need on olnud väga efektiivsed. Tal on oma süsteem, mille järgi ta õpetab, samuti on ta olnud läbimängudes ja teinud meile märkusi. Ka muusikajuht Jussi Vahvaselkä on palju aidanud, läbimängudes kirjutab ta kõik sõnad üles, mis korrektsed polnud.»

Elet on aidanud ka tema dublant, kes laulis Elele kõik kuulamiseks linti. «Soome keeles mõtte edasiandmisega pole probleemi – saan kõigest aru ja olen seda ka teistega koos läbi töötanud, et keelenüansid õigesti mõistetud ja edasi antud oleksid,» jutustab Ele, kes varem ei julgenud soome keeles poolt sõnagi piuksatada.

Laval peab valvel olema

«Soome keeles julgen nüüd juba rääkida,» puhkeb Ele naerma.

«Algul pidin ennast küll sundima ja ikka lähen veel tihti inglise keele peale kiiruse huvides üle. Aru sain kohe peaaegu kõigest, ma isegi üllatusin, aga rääkimiskogemus oli peaaegu olematu.»

Ele lisab, et raskeks teeb selle keele just sarnasus eesti keelega, on nagu samamoodi, aga midagi on teisiti ja mis see siis täpselt on ja kuidas. «Mingid häälikud on täitsa teises kohas – l, d, t, tt ja topeltvokaalid olid algul väga rasked ja ka mingid vokaaliühendid, uo näiteks,» kirjeldab laulja oma kannatuste rada.

«Tundub, et pole ju midagi erilist, ometi on see nii teine kui eesti keeles. Automaatne mu keelekasutus veel päris ei ole, kui end lõdvaks lasen ega mõtle, kuidas hääldan, kipub kohe jälle eesti aktsent tulema, nii et pean valvel olema. Kuid eks ta muudkui paraneb ja jääb vaikselt lihasmällu.»

Ele peab pausi ja naeratab: «Kas ma nüüd soome keelt kui puhast kulda räägin, see on iseasi. Eks ta ole praegu ikka rohkem pronks!»

Pere kolib Soome septembri lõpus

Kui Ele mitu aastat tagasi muusikalidega mööda Euroopat tuuritas, oli see tema sõnul vaevaline aeg. Koduigatsuse tõttu. Üle mõistuse piinarikkaks kujunes toona lõpp, mis artist Millistferi lihtsalt lahinal nutma pani. Pärast noid katsumusi teab Ele, et üle kuu ta kodust eemal olla ei suuda.

«Abikaasa ei pea harjuma mõttega, et tal tuleb hakata Soome vahet käima,» teadis Ele juba varakevadel öelda.

«Mõtlen, et me lähmegi sinna kõik koos, mehe ja tütrega. Kui mitte mai ja augusti prooviperioodiks, siis vähemalt etenduste ajaks.»

Nüüd on Ele plaanid koduigatsuse teket vältida kellavärgina tööle hakanud. «Pere oli natukeseks keset augustit siin külas, käisid mu sünnipäeva puhul. Abikaasa Ain ja tütar Mesike kolivad siia septembri lõpus. Poeg Christopher esialgu mitte – oleme küll mõelnud, et ühe semestri võiks ta vahetusõpilasena siin teha, aga see on üsna keeruline. Samuti on ta väga seotud jalgpalliga, on ta ju omavanuste Eesti koondises. Aga koolivaheajad lubas ta siin olla. Eks näis!»

«Ega prooviperioodil väga muud teha jõuagi kui proove.»

Lõpmatult pikka suvepuhkust polnud lauluõpetajal ja Pilistvere noortekoori juhendajal Elel tänavu kuskilt võtta. «Kevadel oli Tamperes kolm nädalat proove ja nüüd olen siin augusti algusest,» ütleb Ele, kel siiski õnnestus veidi ka kodulinnas Viljandis ja maakodus Põltsamaa lähistel hinge tõmmata.

«Tamperes elan üürikorteris 10–15 minuti tee kaugusel teatrist,» lausub ta. «Proovid on enamasti kella 11–15 ja kella 18.30–22, vahepeal jõuab korra poest läbi, koju, süüa, hetkeks puhata ja tagasi. Ja ega prooviperioodil väga muud teha jõuagi kui proove. Augusti alguses olid ka mõned vabad päevad, sai Tamperega tutvuda, vahepeal koju Eestisse ka.»

Kui prooviperiood sarnaneb oma tempolt üks ühele tosin aastat tagasi Tallinna linnahallis kogetuga, siis on tubli kogus nostalgiat Ele ütlemist mööda Tamperes kohal. «Lavastus on ju põhimõtteliselt sama mis Tallinnas – selle vahega, et lava on mitu korda väiksem,» hindab Ele.

«Aga mõneti on ka erinev tunne: Eesti «Hüljatud» oli üldse esimene suur lavastus, mida ma tegin, nüüd on juba oma kogemustepagas olemas. Ka lavastajal on nüüd juba väga kindel teadmine, kuidas mis läheb. Avastamist on mõneti vähem.»