Blogid
11. september 2013, 07:00

Kuidas lauluväljakul Eesti vabaks lauldi (2)

Algus oli kell kolm. Juba paar tundi enne seda ei leidnud lauluväljakul naljalt vaba kohta. Taevas oli hallivõitu, sestap enamikul rahval plastikaaditükid kaasas – mugav murul istuda ja vihmaga end katta. Vihma hakkas tol 11. septembri õhtul veerand sajandit tagasi tibutama küll alles lõpulaulu ajal.


1988. aasta «Eestimaa laul» oli suurim üritus, mida meie kandis nii enne kui ka pärast korraldatud. Kuigi olen toona avaldatud reportaažis kirjutanud: «Ühe kõneleja kinnitusel on lauluväljakul 300 000 inimest», siis ehk nii palju ei olnud. Õige on küll, et bussitäied rahvast olid tulnud igast linnast ja külast. Mitte Rahvarinne üksi ei toonud rahvast kokku. Korraldajaiks olid ka karskusühing, Eesti Raadio ja tol ajal üks rahakamaid firmasid
Kodamu.


Üllataval kombel ei leidnud ma oma toonasest reportaažist sõnagi selle kohta, et Trivimi Velliste esimest korda kutsus iseseisvusele. Oli see riikliku tsensuuri, peatoimetaja või kirjutaja enda süü? Mitte ei mäleta. Pole ka teist ajalooliseks saanud hüüatust – Heinz Valgu «Ükskord me võidame niikuinii». Need on tagantjärele meenutused tollest õhtust, nagu ka kogu lauluväljakut katnud sinimustvalgete lipukeste kirevus.
Punkt kell kolm alustas Ivo Linna. Õhtu läbi laulud vaheldumisi sütitavate kõnedega. Esimest korda öeldi tol õhtul ka – laulev revolutsioon.