Pisut üllatav valik albumi esiklooks, arvestades, et enimmängitud lugu on neil "Dance", mis on Arctic Monkeys "When The Sun Goes Down"-iga äravahetamiseni sarnane. Tõsi - natuke sekka ka Jack White'i ning Klaxonsit.
Staarivaimustusest said noored hirved õnneks üle ja plaadil on omanäolist materjali piisavalt.
Kõige arusaamatumaks ja keskpärasemaks jääb lugu "Everlasting", mis jätab võrdlemisi iseloomutu ja läila raamatu-järgi-õpitud alternatiivrokkballaadi mulje. Minekut nagu eriti ei ole, sound on ka üllatustevaene.
Uimaseks jääb ka "Bones", mis on justkui natuke tõuget saanud The Lumineers'i loomingust. Soleeriv trumm annab tunda ka Imagine Dragons'i mekki.
Nagu Facelift Deer on ise enda kohta öelnud - jalaga-perse indie-rock on stiil mida nad viljelevad ning jah, mõistlikus koguses seda ka albumilt ka leiab. Lugu-lugu haaval eraldi kuulates kaotab album alternatiivi aina enam.
Mida lõpu poole, seda rahvusvahelisemalt võõraks palad muutuvad. Tunda on, et Universal on Facelift Deeriga palju vaeva näinud. Aga mina igatsen seda pisukest toorust, mis noortes Pärnu poistes leidus.
Sellegipoolest töötab album tervikuna. Lahti kiskuda teda ei maksa ja liialt tihti otsast-lõpuni käiata ei jaksa.
Ega kriitik eriti valetagi.
Kuid!?
Minu tarvis möödub album täpselt kahes faasis. Esimene pool lihtsalt sõbra tarbeks ja teine pool mõtteliseks lennuks, mida võib oodata noortelt viisiseppadelt 3, 6, 10 aasta pärast.
Just see osa huvitab mind ning piitsutab mind märksa enam. Üks hea tuttav välismaalt ütles mulle kunagi kuulates algelist Facelift Deeri. Nende poiste tagant paistavad mäed. Nüüd luban eneselegi taolist väljendit. Ja mul on heameel tunnistada, et kutid ongi hakanud ülespoole ronima!
Ühtlasi ei saa ma lahti mõttest, et Eesti noored on ülivõrdes fantastilised muusikud. Ning olen hämmastatud kuivõrd analoogsed on esirebijate bändinimed - Facelift Deer, Elephants from Neptun, Tenfold Rabbit, Frankie Animals.
Kas inimlikkust enam üldse pole? ;)))
Peale seda kui võidetakse saade algab arvatavaltüks jalaga tagumikku laiatamine. Ühelt poolt üldsus, teiselt poolt lubatud kohustus,kolmandalt poolt press jne. See pisuke aeg,mis antud nõuab erilist hoolt ma usun kõikidelt osapooltelt välja arvatud täisvereline kriitik. kes istub oma ahjuljaimeb kõrrest mahla.
Suur erinevus tema ja kritiseeritava vahel on see,et tema ei loo kunagi midagi mälestusväärset.. seetõttu tuleb end kehstetada kritiseerides. Leida võimalikult kuulsam lugu ja toda eirates lendu tõusta. See tõstab tuult ja kannab kaugemale. Siin on ainus kriitiku võimalus!
Pole raske aimata,et Facelift kasutas tuttavaid riffe eurovisiooni tarvis laulus Dance! Miks? Aga sellepärast,et Eurovision koosnebki suures ulatuses lihtsalt esmapilgul tuttavast helikäigust. kas arvab Ubaleht,et riffi ülesehitust ja sarnasest erinevat luua on ohkui võimatu?!
Kas arvab Ubaleht, et traditsioonilisest bändimudelist nagu seda on Facelift Deer saab tänapäeva maailmas üldse luua midagi extraordinaarset?
Minu kui suures osas võhikust muusikakuulaja jaoks on Facelift Deer ja Rasmus täitnud oma esimese üleande enam kui hästi. Ja erinevalt kriitikust ei otsi ma plaadilt tervikut ainuüksi limiteeritud resursside pärast ning erinevalt kriitikust on mul noore Eesti bändi suhtes respekt: nad on erinevad, nad on äratuntavad, nad on arenevad isiksused.
Ubaleht, kuidas aga jääb sinuga?