Inimesed

Armastatud lauljatar ja näitlejatar tõi rahva ette vähetuntud lood oma elust

Helgi Sallo: olen mänginud ka prostituuti. Kuid ega ma siis päriselus selline pole! (11)

Sander Salvet, 9. september 2013 00:00
Helgi SalloFoto: TEET MALSROOS
Kui varem tunti armastatud näitlejatari ja lauljatari Helgi Sallot (72) ikka tema päris nime järgi, on ta viimase 20 aasta jooksul eestlaste mällu kinnistunud Õnne tänava Almana. 

Näitlejanna Helgi Sallo meenutab, kuidas ta kord Hüüru mõisas pärast etendust «Head ööd, ema» koos Anne Veesaarega auto poole läks. «Ja siis üks mees ikka pidi jämeda häälega ütlema: «Ja te ei olnud kohe üldse Alma moodi!»»

Kord kurjustanud Helgiga üks vanem daam, kes oli näinud teda mängimas erootilise alatooniga teatritükis: «See, kuidas proua Alma seal etenduses käitus, on lihtsalt lubamatu!» Helgi oli naise mõistmatusest üllatunud. «Ma olen näitleja. Ma olen mänginud laval igasuguseid rolle, ka prostituute. Aga see ei tähenda, et ma ka väljaspool lava selline oleksin. Muidugi võib ju seda võtta ka komplimendina. Et inimesed arvavad, et ma olengi see, keda mängin.»

Haapsalu nostalgiapäevade laupäevasel kohtumisõhtul tõi Helgi rahva ette veel päris mitu lugu, mida laiem avalikkus ei tea.

«Ärge seal Starmani reklaamis enam käige!»

Samal teemal

Omaette lugu meenub Helgile seoses Starmani reklaamiga, milles ta kaasa lõi. «Minu tütar Liina helistas mulle ja palus, et ma seal kaasa teeksin.» Hiljem sai Helgi ühel Saaremaa esinemisel austajatelt lillekimbu ja kirja, milles tal paluti Starmani reklaamis enam mitte käia, neil olevat selle firmaga probleeme. «Inimesed mõtlesid tõsiselt, et ma käin iga õhtu televiisoris reklaami tegemas – ärgu ma nüüd rohkem mingu!»

Kuueaastaselt jõi end purju

Omal ajal ringelnud kõlakas, et Helgi Sallol on küljes hirmus viinaviga. Mingit tõepõhja sellel muidugi all polnud, vastupidi – Helgi ütleb, et ta on alkoholi ees kogu aeg aukartust tundnud. «Ma ei ole end purju joonud, pohmelli pole olnud.» Või siiski – ühe väikese erandiga. «Ma olin kuueaastaselt juua täis,» tunnistab ta, ise kavalalt muheldes.

Toona elas Helgi pere Lillekülas Mehaanika tänaval. Olulisemate tähtpäevade – sünnipäevade, lihavõtete, jõulude ja jaanipäeva – tähistamise juurde käis alati koduõlu, ja ankur seisis keldris.

«Kord, kui jälle pidu oli, pakkusin, et kas mina tohiksin kannudega õlut tuua,» meenutab Helgi.

Lasknud keldris kannud kesvamärjukest täis, tekkis tal aga vastupandamatu kiusatus mekkida joogi peale tekkinud vahtu. See oli magus!

«Kui ma umbes kümnendat korda keldrist tuppa tulin, kukkusin, kannud käes, põrandale ja karjusin: «Ema, mul tulevad silmad peast välja!»»

Helgi ema oli esimese hooga ehmunud, aga siis selgus, et laps on end sõna otseses mõttes käpuli joonud. Sõrmed aeti kurku, lasti tüdrukutirtsul end tühjaks oksendada ja pandi ta seejärel magama.

Kuidas Helgi suitsetama õppis

Kui tulevane primadonna õppis keskkooli viimases klassis, hakkas ta koos Norma tehase bändiga Pirita restoranis esinemas käima. Seal sai ta selgeks suitsetamise. «Õppetöö» oli üpris vaevaline: «Nädal aega oksendasin, aga järele ei jätnud.»

Organism harjus mürgiga tasapisi ära ega võidelnud selle vastu enam nii ägedalt. «Lõpuks tõmbasin kahe päevaga kolm pakki suitsu.»

1977. aastal otsustas Helgi aga tossutamisest siiski loobuda. Mitu korda tuli peale tahtmine vana pahe juurde tagasi pöörduda, kuid ta sai endast võitu ja pole enda sõnul rohkem suitsu pahvinud.

Ka restoranilaulja karjäär lõppes kiiresti. Ühel õhtul märkas Helgi Pirita restorani publiku hulgas istumas oma õpetajat: «Midagi polnud teha, ära joosta polnud ju ka mõtet.» Järgmine päev kutsunud õpetaja Helgi koolis nurga taha ja lugenud sõnad peale: olgu see tal viimane kord sellises paigas esineda. «Otse loomulikult oli minu kõrtsilauljakarjäär sellega lõppenud,» sõnab Helgi, ent lisab kelmikalt: «Kui poleks vahele jäänud, oleks edasi laulnud.»

Helgil olnud Pärnu Vallikäärus etendus, kuid lava olnud kehvasti ehitatud: kui ta tahtis lava taga riideid vahetada, paistis kõik publikule kätte. Pealegi oli väljas vaid 13 kraadi sooja, näitlejad pidid aga mängima suveriietes. «Ütlesin, et mina ei ole niimoodi nõus mängima.» Ka teised näitlejad keeldusid Helgi eeskujul seepeale esinemisest. «Lõpuks tuli üks vana kommunist minuga rääkima, et ma ikka esineksin. Ta rääkis nii lolli juttu, et ma lihtsalt ei suutnud enam ja prahvatasin: «Kuradi kommunistid, minge te kõik p**sse!»»

Krõbedat sõnade ja vastuhakkamise eest tuli Helgil pärast käia kultuuriministeeriumis aru andmas ning Estonia teatri seinale pandi käskkiri noomitusega.

Pani arvutisse Skype’i sisse

«Lapselapsed ütlevad, et mamma oskab arvutit paremini kasutada kui ema,» teatab Helgi uhkelt. Kui tema vanem lapselaps Reti Maria (20) tänavu septembri algul Erasmuse programmi vahetusüliõpilasena Prantsusmaale Lille’i õppima läks, tundis vanaema muret, kuidas Retiga nüüd rääkida saab. Helgi isegi uuris, kas ta saaks Prantsusmaale helistada nii, et Reti selle eest maksma ei peaks – ei midagi. «Siis Reti ütles, et me võime ju endale Skype’i teha. Ütlesin, et teeme jah. Ise muidugi mõtlesin, et kas ma sellega üldse hakkama saan.»

Ükskord pani Helgi aga arvuti sisse ja Skype tuli ette. «Saatsin Retile sõnumi, et proovime nüüd. Ja äkki oligi Reti mul ekraanil. Hakkasin suurest rõõmust arvuti ees hüppama ja hüüdsin «Jess!». Reti naeris südamest, kui nägi mammat niimoodi hüppamas.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee