Pisut sentimentaalmagus suurepärane romaan kirjandusest ja Barcelonast ning ajaloost nagu see pärast kodusõda ja Franco võimuletulekut Hispaanias kujunes. Kui internetist otsida, siis leiab Barcelona-sõber sealt ka kaardi, mis lubab Zafoni poolsajasse keelde tõlgitud miljonitetiraažilise teose jalajälgedes rännelda.
Muidugi pole too Franco-aja alguse Barcelona tänapäevane õitsev linn, pigem kuulijälgede ja varemetega pikitud hirmunud ja piinatud inimeste varjupaik, kus võimutsevad sadistid nagu inspektor Fumero (vastukaaluks santšopansalik Femin). Pisut nagu matrjoška on see raamat, kus üks lugusisaldab teist, üks elamus teist. Olen tähele pannud, et kriitikud võrdlevad Zafoni enamikus Umberto Eco raamatutega. Mõneti on meetodis ühist tõesti. Kuid Zafon, olgu ka minu meelest mulluseid parimaid lugemisi siin Eestimaal, ei tungi nii sügavale, kui Eco.
Peategelane on Daniel, raamatuantikvariaadi omaniku poeg, kelle isa viib Barcelona vanalinnas Unustatud Raamatute Surnuaiale. Poiss tohib endale valida ununud teose. Selleks osutub Julian Caraxi "Tuule vari". Danieli kasvamine meheks ongi seotud Caraxi otsingutega, noormehe ena armastuseigatsus, mis puruneb temast vanema, pimeda, aga kauni tüdruku puhul ja täitub samuti kauni (sõbra õe) Bea`ga.
Pinget jagub tüseda romaani lõpuni. See on hea ajaviitekirjandus viidetega sügavamale inimloomusesse, mida ma ümber jutustama ei hakka, et lubada teil endil "Tuule varju" süveneda.
Väidetakse, et Daniel on Carlos Ruiz ise. Ma ei kinnita seda mingil juhul. Aga ei lükka ka ümber. Tänavu peaks ilmuma Ruizi raamatsündmusist enne "Tuule varju" algust. Jään huviga ootama, kas ka see eesti keelde tõlgitakse.
Kommentaarid (0)