Colum McGann "Tantsija", tõlkinud Kätlin Kaldmaa, Eesti Raamat Kui Nõukogude Liidust Läände karanud Rudolf Nurejev esimest hooaega Pariisis esines, visati peale lillesülemite ja 18 paari naiste aluspesu tema ette lavale ka klaasikilde, naaritsanahkne kasukas ning Juri Gagarini foto, millele oli kirjutatud «Lenda, Rudi, lenda!». On see kõik tõsi? Tont seda teab.
Kuid iiri päritolu kirjaniku Colum McCanni romaan «Tantsija», mis on aluseks võtnud Nurejevi eluloofaktid ja koob nende ümber ilukirjandusliku kanga, on lõpmata kaasahaarav.
See on ilukirjanduslik teos. Kui välja arvata mõned avaliku elu tegelased, kelle pärisnimesid on kasutatud, on raamatus kujutatud inimesed, sündmused ja nende nimed autori kujutlusvõime vili, annab Kätlin Kaldmaa tõlgitud «Tantsija» kohe alguses teada. Ning autor Colum McCann lisab motoks Ameerika kirjaniku William Maxwelli sõnad: «Millele meie, või vähemalt mina, veendunult osutame kui mälestusele, mõeldes selle all hetke, stseeni, fakti, mis on mälusse kinnistunud ja seeläbi kaduvikust päästetud, on tegelikult jutustamise vorm, mis mõttes lakkamatult edasi käib ja jutustamise käigus sageli muutub.»
Selle manitsusega - et mälestused on nagunii meelevaldsed ning igas mõttes kõrgelennulise ja tapvalt šarmantse Rudi Nurejevi faktipurust biograafiat võib vabalt asendada ka romaan - varustatuna leiab lugeja eest meisterliku eluloo. Tõsi, tatari päritolu skandaalse balletilegendi CVga võiks end eelnevalt kurssi viia. McCann suudab sisendusjõuliselt kirjeldada nii külmunud ja nälginud sõdurite virelemist Suure Isamaasõja ajal, Ufa kolkakülas võrsuva tantsuhimulise poisi vastuolusid isaga, Leningradi koreograafiakooli pääsenud teismelise Rudi ekstaatilist sukeldumist intellektuaalide ringkonda ning hullutavat edu ja vabadusjanu.
Arrogantse tatarlase hullutav sarm
McCann vahetab vaatevinkleid: kord on jutustajaks Rudi esimese tantsuõpetaja tütar, kord õde, kord staažikas balletisussimeister - igaühel oma kõne- ja mõtteviis, igaühel oma hoiak noore tantsugeeniuse suhtes. Noore Nurejevi fiktiivsed päevikukatked on oma hakituses hüpnootilised. «Noodilehed, Bach ja Schumann. Klaveritund, Malaja Opera. Räägi Šelkoviga sõjaväeteenistusest. Erisool jalavanni jaoks. Isale sünnipäevakaart. Räägi välja kaasaskantav raadio. Lõunatunni ajal poomi juurde sirutusi harjutama. Mine tühja klassi. Saša: Täiuslikkus on kohustus. Töötada, töötada, töötada. Raskuste ületamises peitub võlu.»
23aastaselt Kirovi teatri staarina Euroopa turneel ära putkanud Nurejevi tohutust menust Pariisi laval annavad aimu tekstikatked: «Grace Kelly kirjake rippus peegli kohal pirni küljes. Edith Piaf vaatas verandalt. Jean Cocteau naeratas varjude keskelt. Marlene Dietrich oli diivanile pikali heitnud.
Räägiti, et Leonard Bernstein oli hotellist tulema hakanud, ja isegi Picasso võib läbi astuda. Keegi hakkas Prousti tsiteerima. Kõik minu auks! « Arrogantne tatarlane hullutas oma sarmiga nii mehi kui naisi, lasi end rikastel prouadel ülal pidada ning viskus samal ajal ohjeldamatutesse geiafääridesse. Liigutavalt on kujutatud Nurejevi hella vahekorda oma kauase tantsupartneri, briti prima ballerina assoluta Margot Fonteyniga.
Andis viimse etenduse aidsist laastatuna
«Siin on mees, kes tantsib nii kaua kui suudab, lõpuni, viimase veretilgani,» ütles Jacqueline Kennedy Onassis 1980. aastal Nurejevi kohta.
Kaks aastat hiljem nähvas homoseksualistina tuntud menukirjanik Truman Capote: «Mis asja? Kas see poiss veab ikka veel oma konte mööda linna ringi?» Kui aids 1982. aasta paiku Prantsusmaale jõudis, ei lasknud Nurejev kuuldustel homosid laastavast tõvest oma elukombeid häirida. Mitu aastat keeldus ta möönmast, et tal midagi viga on.
Balletilegend katsetas eksperimentaalravidega, kuid tervise allakäigule need punkti panna ei suutnud. Kuid lavale ilmus ta veel hinge vaakuvanagi. Viimse etenduse andis Nurejev 1992. aastal Pariisis Palais Garnier's «Bajadeeri» tantsides tohutute ovatsioonide saatel. Ta suri paar kuud hiljem. Kirgliku vaibakollektsionäärina tuntud Nurejevi hauakivi ehib türgi vaiba sarnane mosaiik.
Kommentaarid (0)