Jaan Martinson 5. detsember 2009 11:03
Robert Ludlum, „Gandolfo tee", tõlkinud Matti Piirimaa, Hotger.

Kuulsal vandenõuteoreetikul Lundlumil näikse olevat ka muhedam pool. Muidu aina tõsised raamatud, kus maailma saatus kaalul ja telliskivipaksuse teose peale vaid paar-kolm humoorikat fraasi. Aga nüüd ühtäkki üks lahe süžee, lõbusad persoonid, muigeleajavad lõigud, üle keskmise seksi, ei ühtegi tõsist mahanottimist, ja rõõmus lõpplahendus. Justkui polekski tegu tavapärase Ludlumiga.

Tegelikult on Ludlum jäänud iseendaks, tema stiil ja sõna endiselt äratuntav, kuid mees on otsustanud pisut päikeselisema raamatu kirjutada.

See, mis pealtnäha halb, ei pruugi halb olla. Teinekord pole paavsti rööviminegi patt.

Lugu läheb käima siis, kui kuulsale ja kirglikult sõjaväelaslikule USA kindralile Hiinas midagi sisse söödetakse ja ta pühakuju purustab. Eest ootab 4000 aastat vangistust. Oma riik teda ei kaitse, muudab paariaks, kuid õnneks tuleb appi noor advokaat.

Armee juurest minemapeletatu otsustab oma oskusi teistviisi kasutada ja ränga papi kokku ajada. Kui paavsti eest küsida lunaraha üks dollar per kristlane, peaks kokku saama 400 miljonit, ja see oli kolm kümnendit tagasi, kui raamat kaante vahele sai, määratu summa.

Ebaludlumlik Ludlum väärib lugemist.