Kas viimase kümnendi loetuima raamatu, „Da Vinci koodi" autori Dan Browni uut teost tasub lugeda?Kindlasti!
Kas „Kadunud sümbol" on parem kui „Da Vinci kood"?
Kindlasti mitte!
„Da Vinci koodi" kirjutamisest on merre voolanud kuue aasta jagu vett. Tundmatust kirjanikust on saanud kuulsus ja multimiljonär. Ning see kombinatsioon pole alati head tähendanud. Autorile endale kindlasti, kuid mitte lugejaile.
„Kadunud sümboli" raamatu peategelane on taas sümboloog Robert Langdon, kuid seekord ei seikle ta Itaalias ega Pariisis, nagu eelmistes teostes, vaid Washingtonis, mis olla samuti salapära täis. Tegelikult ongi.
Langdoni vastaseks pole seekord mõni vennaskond, vaid üksikmaniakk, kes üritab pääseda vabamüürlaste saladuse juurde, mis vallandaks maailma suurimad jõud. Selleks röövib ta Langdoni mentori ja sõbra. Langdon saab kaaslaseks röövitu õe, noeetiku. Algab tosinatunnine action Washingtoni salapaikades.
Ju on probleem selles, et Brown ei püstita raamatus ülemaailmset vandenõuteooriat, nagu oli „Da Vinci koodis", kus otsiti Püha Graali ning sai lõpuks selgeks, et Maarja Magdaleena oli Kristuse pruut ja vereliini edasikandja. Käib hoopis lõputu vabamüürlaste kiitmine ja õigustamine.
Ka antud raamatus lahendatakse koode ja iidseid sümboleid, kuid need on ehk liiga tehnilised, mitte intellektuaalsed. Ning vaat ei kisu üles otsima infot Düreri maali kohta, mis annab ühele saladusele lahenduse. Da Vinci maale, mille analüüs oli eelmise Browni raamatu vaieldamatu hitt, sai uuritud põhjalikult äärmise põhjalikkusega.
Kokkuvõttes: „Kadunud sümbol" on kõvasti üle keskmise actionromaan, kuid Brown suudaks kindlasti paremat.
Kaugest ajaloost huvitavad 1992 aasta sündmused,kus Mart Laar jättis välja kuulutamata sõjaolukorra mil venemaa avaldas survet meie siseasjadesse,ning vene maffia ärastas meie julgeoleku...
Mil Mart Laar tõmbas meediale pähe suukorvi...
Tema teosed on liig ühesuguse konstruktsiooni ehk skeletiga, süzee-käigud etteaimatavad ja kui "saladusi" genereerida ning seoseid avastada pole enam võimalik, siis ta hakkab end kordama. Ja nii just kadunud sümboliga juhtuski.
Kusjuures minu puhul toimis täpselt sama sündroom, et kui Da Vincy kood sai kildudeks lahti võetud ja nö üle kontrollitud, siis Düreri maali otsida tõesti ei viitsi:))) Väääääga kahju, et seekordne raamat pettumuse valmistas. Mitte et ta nii kehv olnuks, vaid küllap olid ootused liid suured.