Üldine rusikareegel elulooraamatute puhul on: vältige neid, mis peategelase enda kirjutatud (ja kui võimalik, siis ka neid, mida kirjutanud peategelase lapsed-õed-vennad).Pariisi väike varblane, kuid seda suurem lauljatar Piaf on siin suutnud küll kirjutada tunderikka loo oma elust, kuid pigem varjanud-mahendanud selle tõelist dramaatikat. Ning päris loomulikult paljust vaikinud. Näiteks jääb raamatust küll selgusetuks, miks ikkagi mõjus tema varasele karjäärile nii laastavalt Piafi tänavalauljatarina leidnud ja ta enda kabarees (väiksema suurusjärgu, aga ikkagi) täheks teinud Louis Leplee mõrv. Asi on selles, et tapjad saadi kätte ja selgus, et nad olid varem üsna tihedalt Piafiga seotud.
Ajal, kui Piaf tänaval lauljana raha teenis, oli ta ju allilma-sutenööri käealune ja armuke. Prostituudiametist olla teda siiski päästnud raha, mida ta oma napist tänavalauluteenistusest mehele maksis.
Vastuoludele ja vaikimistele selles õblukeses elulooraamatus on teisedki arvustajad tähelepanu juhtinud. Kuigi ma ei heidaks ette, et suurepärane ja, mis olulisemgi, ülimalt isikupärane lauljatar, on jäänud oma armukestest kõneldes diskreetseks ja mõne puhul pole üldse maininud, et temaga lähisuhtes oli.
Niisiis: teatud ettevaatusega huvitav lugemine oma hingestatuse poolest, kuid Piafist tõepärasema pildi saamiseks peaks küll mõnda erapooletumat biograafiat lugema (inglise keeles on neid mitu).
Iseenesest huvitav küsimus on aga, kui paljud nooremad inimesed temast ja tema lauludest üldse midagi teavad ja raamatut lugemisväärseks peavad.
Kommentaarid (0)