Jaan Martinson 24. mai 2010 10:30
Javier Sierra, „Salajane õhtusöömaaeg", tõlkinud Jane Kukk, Eesti Päevaleht.

Üks kirjastus avaldas mõni aasta tagasi terve sarja niinimetatud „Da Vinci koodi" kloone, kus kümned kirjanikud üle maailma üritasid läbi lüüa ajalooliste müstiliste põnevike turul. Paraku ei saatnud edu kedagi. Ja kui aus olla, siis ka Dan Brown on õnnestunud vaid kahe raamatuga - „Da Vinci koodiga" täienisti, „Inglite ja deemonitega" poolenisti.

Sierra esimene raamat maakeeles oli „Sinine daam". Hea, loetav, põnev, hariv. Kuuldavasti müüs kah enam-vähem üle keskmise, mis tähendab, et eestlastel huvi säärase teema vastu on.

„Salajane õhtusöömaaeg" keerleb Da Vinci maali „Püha õhtusöömaaeg" ümber ja avab saladused, mida kuulus kunstnik antud pilti peitis. Tegelikult on see äärmiselt lihtsustatud kokkuvõte raamatust. Lugu on märksa sügavam ehk siis keskendub toonasele ajajärgule, aastale 1497, kui Da Vinci Milano Santa Maria delle Grazie kloostri seinale kuulsat freskot maalis.

Juba siis tundus kirikuisadele maal kahtlane, paavst sai vihje ning lähetas asja uurima inkvisiitori, salajaste sõnumite tõlgendaja. Toimusid ka mõrvad, mille taga seisis keegi Hukukuulutaja.

Kas Da Vinci oli ketser? Kas ta maalis püha õhtusöömaaja lauda ennast ja teisi tolle aja kuulsusi? Kas freskol on sõnum? Kui, siis milline? Miks on fresko täis kõikvõimalikke kõrvalekaldeid piiblis kirjeldatust? Milline on Da Vinci teiste maalide taust? Kuidas suur meister töötas? Kümned küsimused saavad raamatus vastuse. Ent kas need vastused on tõepärased? Vaat see on juba lugeja otsustada.