Lou Ford (Affleck) on ühe väikelinna abišerif. Tema lugu on nagu tavaline Ameerika unelm: poiss kohtab kaunist prostituuti, poiss armub kaunisse prostituuti, poiss mõrvab kauni prostituudi koos oma sõbraga, et maksta kätte sõbra isale oma venna tapmise eest. Ahjaa, kas ma ei maininud, et Lou on psühhopaat? Vabandust!
Mulle ei meeldinud „Tapja minu sees" algus. Film on täpselt nagu üks korralik 60ndate film olema peab, aga ma ei suuda seda uskuda. Näitlejad rikuvad selle ülesehitatud illusiooni, sest ma tean, et Affleck ja Jessica Alba ei ole sellest ajastust pärit. Õnneks hakkab siis tööle filmi süžee ja ma unustan kõik oma virisemised.
Lou tundub olevat väga viks ja viisakas noormees. Isegi see, et auväärt abišerif Alba kehastatava prostituudiga voodi läheb, on mingi piirini arusaadav. Mitte miski ei tõota, et sellest filmist areneb muu, kui harilik armastuslugu, kuni Lou läheb koju ja paneb mängima plaadi ooperiaariatega. Nii järsk kontrast Ameerika väikelinnaeluga peab hoiatama, et miski on mäda.
Lou armub prostituuti, kuid kui naine avaldab talle ühe oma kliendi nime, hakkab Lou peas keerama psühhopaatia hammasratas ja ta saab aru, et ta peab oma tüdruksõbra tapma. Ega sellest väga midagi pole, sest tal on kihlatu niikuinii olemas. Edaspidine film räägibki, kuidas mehel mõrvad välja tulevad ja mida ta peab tegema, et nende tegelikku korraldajat salajas hoida.
Casey Affleck on Lou rolli valitud suurepäraselt. Nagu filmis „Jesse Jamesi tapmine argpüks Robert Fordi käe läbi" on ta täpselt sellist nägu nagu üks täiesti tavaline seadusekuulelik kodanik. Ma ei tea, kas asi on ta silmades või milleski muus, aga kusagil kuklas närib mind teda vaadates hoiatus, et selle mehega ei ole kõik korras. Aga kuna film räägib meile ilusat ja lineaarset lugu, kus midagi valeti ei ole... no ju siis on kõik kor... KURAT SA SEDA NAIST PEKSAD!!! Affleck on suurepärane näitleja ja jutul lõpp!
Afflecki kõrval teevad head sooritused ka Alba ja ehitajate ametiühingu juhti mängiv Elias Koteas, kes Lou mängu algusest peale läbi näeb. Teiste näitlejate rollid on tugevad 1960ndate filmistiil arvestades, kuid kuna see illusioon juba algul purustati, jääb sellest natukene väheks.
Pildiliselt tabab „Tapja minu sees" enamasti naelapea pihta. Lou ümber ehitatud mikrokosmos peegeldab tema vaimset olekut suurepäraselt. Juba mainitud ooperiarmastus on üks parimaid detaile, kuid lisaks tasuks ehk ära mainida tapmise-eelselt sõbralt võidetud raha peitmise piiblisse, mis näitab, kui palju Lou väga kristlaslikul ajaperioodil usub kõigevägevamasse.
Mulle meeldib Afflecki osatäitmine kohutavalt, kuid ma arvan, et film oleks võitnud tundmatutest nägudest, kes ajastu atmosfääri paremini täidaks. Teine võimalus oleks film transportida tänapäeva, kuid kahjuks on DNA ja valvekaamerad igaveseks rikkunud räpased ja stiilsed roimad.
„Tapja minu sees" on hea film, mis oma tempoga ja suurepärase peaosatäitmisega paneb unustama selle väiksemad vead. Mõned suuremad augud jäävad kahjuks täitmata, kuid see ei tähenda, et film vaatamist ei vääriks.
Kommentaarid