Aron Ralston (James Franco) on harilik keskklassi töötaja, kellel aga ekstreemne huvi: mägironimine. Ühel oma spontaansel ronimisretkel Aron libiseb, kukub kaljuõõnsusesse ja tema käe peale langeb mitusada kilo kaaluv kivikamakas. Lõksus, üksinda ja väheste varudega, peab mees välja nuputama, kuidas kivivanglast pääseda, pidades samal ajal võitlust pealetükkivate hallutsinatsioonidega.
Esmapilgul on „127 tundi" väga sarnane samuti suurepärase filmiga „Maetud". Ometi on „127 tundi" lugu inimese võitlusest iseendaga, samas kui „Maetud" pakub vaid ühe inimese lugu, kes oma saatust kuidagi muuta ei saa. Seetõttu kandideerib esimene neist Oscaritele ja teine mitte.
Seda, et Franco on teinud hea osatäitmise, tõestab tema Oscarile kandideerimine. Muretu seikleja muutub hetkega külmalt kalkuleerivaks realistiks ja seejärel hallutsinatsioone nägevaks haigeks. Ükski neist muutustest ei tundu olevat mõistuse jaoks loomulik, kuid Franco mängib need peensusteni välja.
Tahtes mitte midagi ära võtta Francolt, on filmi suurim pluss siiski Danny Boyle'i lavastajatöö. Kasutades maksimaalselt ära kanjoni laiust, pikkust ja kõrgust loob Boyle kauni psühholoogilise vangla. Kui „Maetud" kirst tekitas vaatajas füüsilist ebamugavust, siis „127 tundi" ei vaevu kätt vangis hoidvale kivile liigset tähelepanu pööramast ja keskendub vaimsele piinale.
On raske „127 tunni" kohta palju öelda. Seal leidub kohti, mis panid mu vastikusest kõrvale vaatama. Seal leidub kohti, mis panid mu mõtlema iseenda võimekusele samas olukorras. Aga rääkides neist stseenidest eraldiseisvalt ja mitte osana filmitervikust oleks patt.
„127 tundi" on meistriteos, mis kandideerib seitsmele Oscarile. Ta väärib vaatamist ainuüksi selle pärast. Ma kahtlustan, et võitjaks osutub ta ainult ühes, kuid mis sellest! Millal on auhinnad otsustanud filmi headuse üle? Tegu on kindlasti ühe selle aasta parima filmiga.
AGA mulle meeldis „Maetud" rohkem.
Kommentaarid