Nina (Natalie Portman) ainus unistus on saada oma balletitrupi täheks. Kui priimabaleriin Beth MacIntyre (Winona Ryder) sunnitakse tantsimisest loobuma, saab Nina endale luikede kuninganna osa „Luikede järves". Siis aga saabub truppi uus tantsijanna Lily (Mila Kunis), kes tundub igal sammul Nina jalgealust õõnestavat. Kui lisada veel juurde Nina ema Erica (Barbara Hershey), kes pidi tütre pärast oma tantsijakarjäärist loobuma ja sunnib nüüd Ninat oma unistust täitma, saabki teest esimesest proovist esietenduseni suur kadalipp, kus Nina peab ületama ema ja konkurendi kõrval ka iseenda.
„Must luik" näib olema täiesti tavaline film, kus kaks täiesti tavalist tantsijat konkureerivad ühe koha pärast. Nina on hea tegelane, kes kehastab kõike süütut. Lily on kuri, kes üritab head korrumpeerida. Aga „Luikede järv" ei ole valitud juhuslikult. Nii nagu üks tantsija peab kehastama valget ja musta luike, ei ole ei Nina ja Lily teineteise vastandid. Lily ei tee ju tegelikult Nina vastu midagi halba, kuid ometi on ta alati kohal, kui Nina libastub ja valmis ise rolli täitma. Nina samas oskab suurepäraselt tantsida valge luige osa, kuid jääb hätta musta luigena, sest ta kardab enda hinge tumedat soppi avada.
„Musta luige" teevad suurepäraseks filmiks näitleja(nna)d, aga enne nendeni jõudmist tahan ma rääkida pildist. „Must luik" on film, kus ei eksisteeri halli. Harjutussaalid ja lava on rangelt steriilsed. Kõik emotsioonid peavad tulema karakteritest. Nina tuba on kerge ja roosa. Kõik, mis ümbritseb Lily't, on aga hämar ja tume. Film ei luba pildiliselt mingit eksimist igavalt narratiivilt, kus on selgelt väljajoonistunud hea ja halva võitlus. Seda ootamatum on, kui karakterid näitavad oma halle toone.
Aga et need hallid toonid välja mängida, läheb vaja häid näitlejaid. Kõige suurem roll on muidugi täita Portmanil. Naise muutus ema poolt hoolitsetud titast iseseisvaks naiseks on märkimisväärne. Nina pühendumus oma kunstile on imetlusväärne ja sama imetlust väärib ka Portmani pühendumus oma tegelaskujule, nii füüsiliselt kui vaimselt. Näitlejanna on viimastel aastatel teinud nõnda häid etteasteid tõsistes draamades („Musta luige" kõrval ka näiteks „Vennad"), et ma olen valmis talle andestama tema rolli „Tähesõdade" eeltriloogias.
Teine tähtis tegelane on muidugi Lily. Mila Kunis on alati olnud kiiksuga näitlejanna. „Kuumades seitsmekümnendates" sai tema tegelaskuju Jackie nii popiks just seetõttu, et Kunis ei oska olla must-valge. Kui ta mängib head tegelaskuju, peidavad ta silmad alati mingit sädet, mis paneb publiku uskuma, et kõik ei ole nii nagu paistab. Nii ka seekord: Nina sõbrana esinev Lily pilk on liiga riukalik, et ta sõbralikkust saaks tõsiselt võtta.
Vincent Cassel on etenduse lavastajana väga mõjuv. Oma edu taga ajav Thomas võib käeviipega kõrvale heita oma praeguse staari, et võtta asemele keegi hurmavam. Igal võimalusel lööb mees Ninale külge, kuid kire asemel utsitab teda tagant isekus: kui Nina õpib ära võrgutamise kunsti saab Thomasest lavastaja kes tõi lavale „Luikede järve" uue tähe.
Siis on veel Nina ema Barbara, kes on neurootiliselt vapustav, aga ma ei taha sellest kõigest liiga palju rääkida.
Kui ma „Musta luike" nägin, ei arvanud ma, et tegu on selle aasta parima filmiga. Praegu tagasi vaadates ei meenu mulle aga ükski põhjus, miks „Võitleja" või „Kuninga kõne" „Musta luike" ületab. Vastupidiseid näited oskaks ma öelda küll.
„Must luik" kandideerib viiele Oscarile. Vähemalt üks (Portman parima naispeaosana) peaks olema kindel. Kas ta saab parima filmi tiitli? Ilmselt mitte! Minu arvates on ta aga selle aasta parim.
Maitse asi!
Minu jaoks osutus "Must luik" aga ääretuks pettumuseks. Ma ei ole nõus selliste arvamustega, et "film oli halb, kuna ei kujutanud balletti tõepäraselt". Ballett oli lihtsalt kujund, mida loo jutustamiseks kasutati ning tõi ehk kõige paremini välja musta ja valge, hea ja halva konflikti (mis on tegelikult hea?). Konflikt ise aga ei joonistunud hästi ning ei jätnud seda hingekriipivat tunnet, mis tegelikult antud dilemma puhul igas inimeses tekkima peaks. Portman, kes üldiselt on suurepärane näitleja, oli terve filmi kestel ühetaoline ning ausalt öeldes igav jälgida - seesama kurblik pilk ja hirmunud nägu. Paar hetke ööklubis ei näidanud mitte tema "tumeda poole" avastamist, pigem 17-aastase neiu käitumist, kui ta esimest korda "vanematele vastu astub". Mäss iseendaga ning eneseületus jäi siin teisejärguliseks. Samuti ei toiminud areng õrnast neiust mustaks luigeks. GCI maha kraapides ei jää ümberkehastumisest midagi alles - punased silmad ja plastiksuled ei väljenda enda tumeda poole leidmist!
Aga filmi juurde. Ärgem unustagem, et tegu on kunstiteosega, mitte autentse projektsiooniga teatrist. Muidugi on seal utreeritud tundeid ja olukordi. See kõik teenib filmi autorite eesmärki. Pole olulime, et kõik oleks üks üheselt õige või samastuv reaalsusega. Kunst ongi olemuselt irratsionaalne ja iga inimese isiklik tundmuspeegeldus.
Minu jaoks on tegu vägagi hea filmiga, mis hoidis pinges kuni viimsate kaadriteni. See oli ühe inimese ootamatuöt kiire areng ja pyydlus perfektsionismini. Juba algusest pelae selge, et kõik lõpeb peategelase surmaga. Habras psüühika? Ehk hoopis ylim võime keskenduda oma unistusele. Kompromissitult, hullumeelsuseni kompromissitult. Kõik kõrvalolijad aitasid aga oma isiklike ambitsioonikuste ja kohati kaleduseni küündiva eesmärgikindlusega noore, oma elu unistuste rolli täiuslikkuseni viivat püüdlust realiseeriva õrnhinge paratamatusse kaduvuse trumlisse. Täiuslik sisseelamispüüe rolli, kahjuks ette konfliktile määratet ideaalsoov igapäevareaalsuses. Ühelt pool naiivne nais-donkihotlik püüdlus perfektsionosmile, kasvõi surma hinnaga. Teisalt uskumatu kompromissitu tahtekindlus oma ideaali saavutada, See oligi nõrkuse apologees, tahe, mis tegi ürna hapra natuuri uskumatult suureks ja tugevaks. Võimas.
Uskumatu, et keegi varasematest kommijatest tõi välja Polli päevikute võrdluse. Ka minu mõte uitas Pollile pärast tänase filmi lõppu, viimaseid tiitreid silmitsedes. Need kaks noort naist on minu nägemuses hingesugulased. Oma kompromissituse, vastuvoolu kulgemise ja reaalsuse räiguse vastu mässu tõstes. Selleks, et kasvõi surmaga silmitsi mässeldes leida rahu iseenda hingeookeanis, jõuda enda jaoks perfektsionismi ja aususe ülimale pjedestaalile ja siis kasvõi surra. Polli kangelase puhul küll pigem hingeline hangumine kui surm. Mõlemad olid sellel pjedestaalil. Ühel oli õnn seejärel surra, teine elas oma koormaga üle 80 aasta...
Suurepärane teos. Soovitan