LISA KOMMENTAAR
19. märts 2011, 11:00
Olen Aronofsky suur austaja, "Pi" on minu vaieldamatu lemmikfilm. Ootasin pikisilmi "Musta luike" - nii näitlejate valik, lugu ise ja loomulikult rezhissöör tundusid olevat suurepärase filmi eelduseks.
Minu jaoks osutus "Must luik" aga ääretuks pettumuseks. Ma ei ole nõus selliste arvamustega, et "film oli halb, kuna ei kujutanud balletti tõepäraselt". Ballett oli lihtsalt kujund, mida loo jutustamiseks kasutati ning tõi ehk kõige paremini välja musta ja valge, hea ja halva konflikti (mis on tegelikult hea?). Konflikt ise aga ei joonistunud hästi ning ei jätnud seda hingekriipivat tunnet, mis tegelikult antud dilemma puhul igas inimeses tekkima peaks. Portman, kes üldiselt on suurepärane näitleja, oli terve filmi kestel ühetaoline ning ausalt öeldes igav jälgida - seesama kurblik pilk ja hirmunud nägu. Paar hetke ööklubis ei näidanud mitte tema "tumeda poole" avastamist, pigem 17-aastase neiu käitumist, kui ta esimest korda "vanematele vastu astub". Mäss iseendaga ning eneseületus jäi siin teisejärguliseks. Samuti ei toiminud areng õrnast neiust mustaks luigeks. GCI maha kraapides ei jää ümberkehastumisest midagi alles - punased silmad ja plastiksuled ei väljenda enda tumeda poole leidmist!
Minu jaoks osutus "Must luik" aga ääretuks pettumuseks. Ma ei ole nõus selliste arvamustega, et "film oli halb, kuna ei kujutanud balletti tõepäraselt". Ballett oli lihtsalt kujund, mida loo jutustamiseks kasutati ning tõi ehk kõige paremini välja musta ja valge, hea ja halva konflikti (mis on tegelikult hea?). Konflikt ise aga ei joonistunud hästi ning ei jätnud seda hingekriipivat tunnet, mis tegelikult antud dilemma puhul igas inimeses tekkima peaks. Portman, kes üldiselt on suurepärane näitleja, oli terve filmi kestel ühetaoline ning ausalt öeldes igav jälgida - seesama kurblik pilk ja hirmunud nägu. Paar hetke ööklubis ei näidanud mitte tema "tumeda poole" avastamist, pigem 17-aastase neiu käitumist, kui ta esimest korda "vanematele vastu astub". Mäss iseendaga ning eneseületus jäi siin teisejärguliseks. Samuti ei toiminud areng õrnast neiust mustaks luigeks. GCI maha kraapides ei jää ümberkehastumisest midagi alles - punased silmad ja plastiksuled ei väljenda enda tumeda poole leidmist!
26. veebruar 2011, 20:15
Käisin täna vaatamas, sest ballett on mind terve elu lummanud. Lasteaias unistasin baleriiniks saamisest ja sibasin loovuse tunnis kahekorra murtud varvastel üle saali. Käisin üksi Estonias 2 rõdul Luikede järve vaatamas, Iga pühapäev, Esimeses kllassis tantsisin enne kooli minekut plaadi järgi luike. Osa oli peas.
Aga filmi juurde. Ärgem unustagem, et tegu on kunstiteosega, mitte autentse projektsiooniga teatrist. Muidugi on seal utreeritud tundeid ja olukordi. See kõik teenib filmi autorite eesmärki. Pole olulime, et kõik oleks üks üheselt õige või samastuv reaalsusega. Kunst ongi olemuselt irratsionaalne ja iga inimese isiklik tundmuspeegeldus.
Minu jaoks on tegu vägagi hea filmiga, mis hoidis pinges kuni viimsate kaadriteni. See oli ühe inimese ootamatuöt kiire areng ja pyydlus perfektsionismini. Juba algusest pelae selge, et kõik lõpeb peategelase surmaga. Habras psüühika? Ehk hoopis ylim võime keskenduda oma unistusele. Kompromissitult, hullumeelsuseni kompromissitult. Kõik kõrvalolijad aitasid aga oma isiklike ambitsioonikuste ja kohati kaleduseni küündiva eesmärgikindlusega noore, oma elu unistuste rolli täiuslikkuseni viivat püüdlust realiseeriva õrnhinge paratamatusse kaduvuse trumlisse. Täiuslik sisseelamispüüe rolli, kahjuks ette konfliktile määratet ideaalsoov igapäevareaalsuses. Ühelt pool naiivne nais-donkihotlik püüdlus perfektsionosmile, kasvõi surma hinnaga. Teisalt uskumatu kompromissitu tahtekindlus oma ideaali saavutada, See oligi nõrkuse apologees, tahe, mis tegi ürna hapra natuuri uskumatult suureks ja tugevaks. Võimas.
Uskumatu, et keegi varasematest kommijatest tõi välja Polli päevikute võrdluse. Ka minu mõte uitas Pollile pärast tänase filmi lõppu, viimaseid tiitreid silmitsedes. Need kaks noort naist on minu nägemuses hingesugulased. Oma kompromissituse, vastuvoolu kulgemise ja reaalsuse räiguse vastu mässu tõstes. Selleks, et kasvõi surmaga silmitsi mässeldes leida rahu iseenda hingeookeanis, jõuda enda jaoks perfektsionismi ja aususe ülimale pjedestaalile ja siis kasvõi surra. Polli kangelase puhul küll pigem hingeline hangumine kui surm. Mõlemad olid sellel pjedestaalil. Ühel oli õnn seejärel surra, teine elas oma koormaga üle 80 aasta...
Suurepärane teos. Soovitan
Aga filmi juurde. Ärgem unustagem, et tegu on kunstiteosega, mitte autentse projektsiooniga teatrist. Muidugi on seal utreeritud tundeid ja olukordi. See kõik teenib filmi autorite eesmärki. Pole olulime, et kõik oleks üks üheselt õige või samastuv reaalsusega. Kunst ongi olemuselt irratsionaalne ja iga inimese isiklik tundmuspeegeldus.
Minu jaoks on tegu vägagi hea filmiga, mis hoidis pinges kuni viimsate kaadriteni. See oli ühe inimese ootamatuöt kiire areng ja pyydlus perfektsionismini. Juba algusest pelae selge, et kõik lõpeb peategelase surmaga. Habras psüühika? Ehk hoopis ylim võime keskenduda oma unistusele. Kompromissitult, hullumeelsuseni kompromissitult. Kõik kõrvalolijad aitasid aga oma isiklike ambitsioonikuste ja kohati kaleduseni küündiva eesmärgikindlusega noore, oma elu unistuste rolli täiuslikkuseni viivat püüdlust realiseeriva õrnhinge paratamatusse kaduvuse trumlisse. Täiuslik sisseelamispüüe rolli, kahjuks ette konfliktile määratet ideaalsoov igapäevareaalsuses. Ühelt pool naiivne nais-donkihotlik püüdlus perfektsionosmile, kasvõi surma hinnaga. Teisalt uskumatu kompromissitu tahtekindlus oma ideaali saavutada, See oligi nõrkuse apologees, tahe, mis tegi ürna hapra natuuri uskumatult suureks ja tugevaks. Võimas.
Uskumatu, et keegi varasematest kommijatest tõi välja Polli päevikute võrdluse. Ka minu mõte uitas Pollile pärast tänase filmi lõppu, viimaseid tiitreid silmitsedes. Need kaks noort naist on minu nägemuses hingesugulased. Oma kompromissituse, vastuvoolu kulgemise ja reaalsuse räiguse vastu mässu tõstes. Selleks, et kasvõi surmaga silmitsi mässeldes leida rahu iseenda hingeookeanis, jõuda enda jaoks perfektsionismi ja aususe ülimale pjedestaalile ja siis kasvõi surra. Polli kangelase puhul küll pigem hingeline hangumine kui surm. Mõlemad olid sellel pjedestaalil. Ühel oli õnn seejärel surra, teine elas oma koormaga üle 80 aasta...
Suurepärane teos. Soovitan
24. veebruar 2011, 02:26
Age Oks ütles õigesti: see film on ebaloomulik. Hullumeelne fantaasia.
24. veebruar 2011, 02:23
enda avamisega on probleeme ilmselt eelkõige eesti tantsijatel (ja teistel põhjamaalastel). Põika korra Venemaal või isegi lõunanaabrite lätlaste juurde - ja kohe teine pilt! Pole vaja mingisse borderline-kalduvusse ega seksuaalsete kiiksude juurde toppama jääda - väheke temperamenti ja teistsugust keskkonda, ning kohe pilt palju ilusam!
22. veebruar 2011, 17:02
arvan ka mina et tegemist on väga hea filmiga. muidugi on see ilmselt minu jaoks südamelähedasem seetõttu et olen ka ise tantsija. ning mainiks ka, et muidugi on ju flmis liialdused! öelge mulle mõni film kus neid ei oleks! neid tehakse tänapäeval väga palju ja pooltel juhtudel on see just ju hea! soovitan igaljuhul kõigile! :)
22. veebruar 2011, 16:23
Väga hea film, filmis on hea sügav mõte. Kuna ise olen ka olnud palju nii laval kui lava taga, nimelt olen ise ka tantsija, siis võin öelda, et konkurents on suur. Mustas Luiges toodi see väga hästi välja. Lugesin siin kommentaari, mis rääkis liialdusest? Muidugi liialdatakse, tegemist on ju Musta Luigeda, juba muusika on väga võimas ja traagiline, selline on ka musta luige ballett!
Film oli tõesti hea, tean, et paljudel tantsijatel on probleemi enda avamisega, kardavad teisi konkurentsi pärast, kuigi suurim konkurents toimus enda sees. Nina läks hulluks, sest pinged kasvasid ta sees, ta võitles iseendaga, samas nägi teiste seal konkurentsi, tekkisid paranoiad, kratsis ennast pidevalt veriseks ülepingetest.
Film oli tõesti hea, tean, et paljudel tantsijatel on probleemi enda avamisega, kardavad teisi konkurentsi pärast, kuigi suurim konkurents toimus enda sees. Nina läks hulluks, sest pinged kasvasid ta sees, ta võitles iseendaga, samas nägi teiste seal konkurentsi, tekkisid paranoiad, kratsis ennast pidevalt veriseks ülepingetest.
22. veebruar 2011, 10:22
klišeesid täis, nõrga stsenaariumiga film. Ei soovita isegi ajaviitmiseks.
21. veebruar 2011, 16:04
Arvatavasti polnud rezhissööril ka plaanis dokumentaalfilmi teha ;) Mulle väga meeldis see film.
21. veebruar 2011, 14:49
Must Luik on üks jaburamaid filme, mida olen näinud. Ise teatrilaval töötanuna tean, et kogu see film kubiseb liialdustest ning päris-lavaelu ega ka lavatagusega ei ole sel pistmist. Rezhissööril on kalduvus laskida haiglastesse stseenidesse, ja see ei tule filmile kasuks. Natalie töö on muidugi imetlustväärt, aga ei veena. Sellega võrreldes on "Polli päevikud" kordades tõsiseltvõetavam ja huvitavam teos, samuti nagu "Polli" peaosatäitja sooritus kordades imetlusväärsem!
KOMMENTAARID (9)