Annie (Kirsten Wiig) pagaritöökoda läks pankrotti, tema poiss-sõber kasutab teda lihtsalt seksmänguasjana ja tagatipuks abiellub tema parim sõbranna Lillian (Maya Rudolph) rikkuriga, kes on kolm klassi Annie ja Lillani suhtlusringkonnast kõrgemal. Uue sotsiaalse astmega tulevad Lillianil kaasa ka uued sõbrad ning neist lähedasimaks saab Helen (Rose Byrne). Annie ja Helen hakkavad vedama vägikaigast, kumb väärib Lilliani parima sõbranna tiitlit, ning selle käigus jõuavad nad ära rikkuda umbes kõik pulmale eelnevad üritused.
Ma olin pärast „Pruutneitsite" esimest kümmet minutit jõudnud arusaamisele, et minu arvustus koosneb umbes kahest lausest. Ma tundsin end totaalselt võõrastatuna ja ma arvasin, et see on filmi süü, et ta on suunatud ainult naisvaatajaile. Tuleb välja, et mina olin lihtsalt loll ja kitsarinnaline. Peeretavate ja ropendavate naistega on võimalik ära harjuda. Ma ei taha nendega pikemas perspektiivis harjuda, aga see on siiski võimalik. Kui me mehed suudame aktsepteerida, et ka naised võivad olla jäledad, võime ka meie „Pruutneitseid" nautida. Peaasi, et nad on rõvedad meist võimalikult kaugel!!!
Kuigi suur osa „Pruutneitsite" naljadest on füüsiline komöödia ja jääb tihti peldikunuumori tasemele, on tõesti võimalik filmi nautida. Seda eelkõike lihtsalt vapustavate näitlejatööde tõttu. Kõige rohkem ekraaniaega saavad Wiig ja Byrne, kes on oma juhtrollides väga veenvad. Tegelikud filmi pärlid on peidus aga mujal. Alustame vapustavast Melissa McCarthy'st. Telesarjas „Mike & Molly" armsat ja malbet algkooliõpetajat kehastav McCarthy on „Pruutneitsites" vali, paks, röhitsev nümfomaan. Lahe!
Teine geniaalne näitleja on Eestiski nähtud „IT-osakonna" täht Chris O'Dowd, kes on filmi ainus kandev meesosatäitja. Mis ma ikka kirjeldan, miks ta hea on. Minge ja vaadake ise!
„Pruutneitsid" tuletavad mulle meelde stseeni „Simpsonites", kus peaaegu terve Springfieldi meespopulatsioon sõidab bussiga Superbowlile. Niipea kui naised on silmapiiri taha kadunud lasevad mehed kohe end lõdvaks ja õllekõhud punnitavad üle püksirihma ääre. Mina hindan sellist käitumist täiesti normaalseks. Ja tahtmata olla seksistik, peab ka naistel olema selline võimalus omavahel käituda. Kui ma nüüd ainult saaks kellegi käest teada, kas naised ka päriselt meesteta nõnda käituvad kui filmis. (Vihjeks ütlen, et mehed küll käituvad.)
„Pruutneitsid" võivad küll külge saada „Naiste Pohmaka" tiitli, kindlasti on tegu parema filmiga kui „Pohmakas".
Kommentaarid