Raamat
24. august 2011, 10:39

Raamat timuka tütre mõrtsuka püüdmisest ON väärt kirjandus! (9)

Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja timuka tütar", Varrak.
Kui juba Kivisildnik liigitas Hargla tõsikirjanike hulka, peab mees tõesti midagi väärt olema. Küll leidis Kivisildnik oma kommentaaris, et kui tõsikirjanik ehk Hargla müügiedetabeli tipus figureerib, kuulub see anomaalia valda.

Ei mingit anomaaliat. See, et Hargla kõik kolm krimilugu vanast Tallinnast ehk apteeker Melchiori saagat kõige paremini müüvad, on otse loomulik. Need on head lood. Ja mitte head, vaid väga head. Eriti see kolmas.

Protsess tundub olevat lihtne: maarahvas on mõistnud Hargla väärtust ning soetab tema teoseid. Mis on suurepärane, sest paremaid ajalooõpikuid annab otsida. Hargla ei jutusta pelgalt üht lugu, vaid harib. Kui üks teema on käsile võetud - kolmandas romaanis näiteks Tallinna timuka eluolu, hasartmängud ja saunakultuur - annab Hargla piisavalt põhjaliku selgituse, et mis või kuidas. Igatahes korralikuks referaadiks leiaks raamatus kindlasti piisavalt ainest.

Niisiis, Tallinnas, issanda aastal 1442, näeb timuka tütar, kuidas kivilöökidega pähe tapetakse üks võõrsilt tulnud noormees. Kes leitakse peagi väljaspool linnapiire poolsurnult, läbipekstuna. Niipalju suudab ohver meenutada, et on Steffan, aga muud lähiminevikust mitte. Samas viitavad kõik märgid, et teda tahetakse lõplikult mättasse lüüa.
Mängu sekkub Melchior, kuid alles siis hakkab juhtuma. Paar laipa ilmub juurde ja olukord muutub Tallinna jaoks kriitiliseks.

Oleks müts, võtaks Hargla ees maha. Kolmas Melchiori raamat - kahest eelmisest veelgi parem - annab kinnitust, et meil on lõpuks esimene autor, kes suutnud krimikirjandusest teha väärtkirjanduse.

Jääb üle vaid loota, et Melchiori raamatud sedavõrd ostetaks, et mees saaks vääriliselt tasutud. Ja muide, mis asutused need iganes on, mis Eesti kirjandust piiri taha vahendavad - tehke tööd, et Harglat ka tõlgitaks. Tema raamatud väärivad seda.