Film

"30 minutiga või rutem" võiks sama kiiresti lõppeda 

Viljar Voog, 20. september 2011 00:30
Kõik õiged pusletükid on ju nagu olemas: lavastaja Ruben Fleischeri viimane film oli suurepärane „Zombieland" ja ta võttis sealt kaasa ka tähe Jesse Eisenbergi, kes vahepeal „Sotisiaalvõrgustikuga" oma aktsiaid kõvasti tõstnud. Filmi idee tundub ka korralik, kuid kokkuvõttes on „30 minutiga või rutem" igav ja tüütu ning sobiks palju paremini lühifilmiks.

Samal teemal

Dwayne'il (Danny McBride) on probleem. Miljonärist isa (Fred Ward) on temas pettunud ning ei anna talle piisavalt raha. Lahendus: tapame isa ära! Selleks on aga vaja palgata palgamõrvar (Michael Pena) ning temagi nõuab raha. Koos sõbra Travisega (Nick Swardson) hautakse plaan: sundida pitsakuller Nick (Eisenberg) nende eest panka röövima. Nii pannaksegi Nickile ümber pommivöö ning öeldakse, et ainus moodus, kuidas ta ellu jääb, on tuua meestele 100 000 dollarit.

„30 minutiga või rutem" kõige suurem probleem seisneb nõrgas stsenaariumis, mis põhineb tõestisündinud lool. Kõige esimesena sai paberile kirja Nicki lugu: pitsapoisist pangaröövliks läbi pommivöö. „Oh õudust," karjatas esmakordselt stsenaariumi kirjutanud Michael Diliberti, „sellest ei piisa ju pooleteisttunniseks filmiks!" Nüüd oli vaja hakata looma kõrvalliine.  Dwayne ja Travis saavad kaugelt liiga palju ekraaniaega  ja nende lollid plaanid avada solaarium-bordell käiakse üksipulgi läbi. Veidi väiksem probleem on Nicki südamedaami lisamine (Dilshad Vadsaria), kes juhtumisi on veel ta parima sõbra (Aziz Ansari) õde, et lisada veel võimalusi kaklemiseks. Kinosaalist väljudes üritasin ma ette kujutada, milline oleks üksnes Nickile ja tema probleemidele keskendunud film: kõvasti lühem kindlasti, aga ka kõvasti nauditavam!

Näitlejate kohta ei ole mitte midagi halba öelda. Kõik teevad parima, mida nad suudavad. Kõige nõrgema esituse teeb Ansari, kes algul tunneb end rollis tõsiselt ebamugavana ja ta näitlemine on naeruväärselt konarlik, kuid filmi jooksul harjub ta oma rolliga üha rohkem. Mulle ikkagi ei istu Danny McBride, kuid see on juba minu isikliku maitse küsimus. Kõige naljakam on aga kindlasti Ward Dwayne'i isana ning tema saab kasutada ka filmi kõige lahedamat vigurit, pastakapüssi.

Niipea, kui peategelased lõpetavad rääkimise, ning kätte jõuab tõsise pangaröövi aeg paneb „30 minutiga või rutem" sisse kiirema käigu ning ta on kohati juba hea meelelahutus. Aga siis tuleb filmi kõige kehvem hetk: viimased kaks minutit, mis on nii kohutavalt klišeelised, häirivalt õnneliku lõpu maitsega ja jätavad õhku sadu küsimusi, millele vastamisest filmitegijad isegi huvitatud pole.

See on minu jaoks kõige solvavam, kui filmiloojad arvavad, et nad on mind piisavalt naerutanud, et mind ei huvitagi enam kilomeetrisuurused süžeeaugud. Kahjuks „30 minutiga või rutem" ei naeruta nii palju, kui ta vihastab, ning lõpptulemus on pigem närviajav. Kahju!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee