Antud filmi on üldiselt liigitatud tragikomöödiaks. Tagantjärgi ütleks ma pigem, et tegu on draamasugemetega komöödiaga. Sisust ka lühidalt. Film räägib Prantsusmaa sadamalinna Le Havre'i kingaviksijast, endisest kirjanikust Marcel Marxist. Ühel päeval satub tema teele alaealine pagulane Aafrikast. Marceli vastaseks saab aga valitsuse bürokraatia kohaliku politsei näol, kes soovib immigrandist poissi kinni nabida. Umbes samal ajal saab Marcel teada, et tema raskesti haigestunud naine peab minema haiglarežiimile.
Kas pole mitte hea alus draamale? Kuid mitte seda ei paku meile Kaurismäki. Nostalgiavõtmes pilk Prantsusmaa linnakesele ja lihtne immigratsiooniprobleemi käsitlus.
Filmi on kiidetud just seetõttu, et see on helgetes toonides ja näitab, et imed on võimalikud. Minu jaoks oli see aga pisut liig. Film ise ei olnud pikk (umbes tund poolteist), kuid ühel hetkel hakkasin juurdlema, kas see jooksebki sellise lõpuni või tuleb mingi sisupööre ka. Paraku selles osas, mida eeldasin, ei tulnud. Päris lõpus oli küll üks positiivne nüanss veel, kuid just see viis filmi välja päris maailma piiridest. Päris maailmas ei ole nii, et probleemide vastu on üks võluvits: kui sa oled hea inimene, siis sinuga läheb ka hästi. Sa ei pea isegi lootma, võid seda endale kinnitada.
Filmi puhul jäi veidi ka häirima Prantsusmaa kujutamine. Sees olid need klišeed, mida Prantsusmaale omaseks peame - pidev veinijoomine, perfektselt ritta laotud puuviljad, boheemlaslik riietusstiil. Nostalgiahõngu toodi ka päevinäinud, kuid stiilsete autodega.
Selle näilise maailma kõrval aga oli tavapärane Kaurismäki põhjamaine dialoog. Vähe sõnu. Pikad mõttepausid. Prantslaste puhul, kui neid juba klišeelikult kujutada, ootaks ka veidi elavamaid emotsioone. Seda võiks eriti välja tuua peategelase naist kehastanud Kati Outineni puhul. Ta mängis oma tegelase välja täpselt nii, kui see pidi olema. Aga see tegelane oli minu jaoks häirivalt üheplaaniline. Käisin filmi laupäeval "Sõpruses" vaatamas ja seal oli Outinen kohal. Ütleme nii, et päris elus oli ta tunduvalt elavam ja huvitavam kui filmis.
Lõpetuseks jõuan Kaurismäki enda tõdemuseni, kui ta Cannes'i festivalil ütles, et mida skeptilisem ja küünilisem ta on, seda soojemaks muutuvad tema filmid. Kivi kotti, loodan, et ta enam küünilisemaks ei muutu.
Seniks kaks tärni. Arenguruumi on, kuid kõige hullem ju ka pole. Lihtsalt liiga helge minu jaoks.
Kommentaarid