Film

"Õuduste öö": vampiirid võivad olla seksikad JA õudsed! (5)

Viljar Voog, 25. september 2011 00:19
Taaskord pean ma tunnistama, et pealkiri on kunstilik liialdus: mul pole vähematki aimu, kas Colin Farrell on seksikas või mitte. „Õuduste ööd" aga võib kiita, sest ta toob vampiirid välja „Videviku" poolt loodud mõõnast ning teeb nad taas õudseks.

Mis juhtub siis, kui vampiirid päikesevalgust näevad? Kui sina, hea lugeja, vastasid, et nad hakkavad sädelema, siis otsi palun mõni muu arvustus, mida lugeda! Otseloomulikult nad süttivad põlema! „Õuduste öö" on õudusfilm, mis üritab liugu lasta „Videviku" mantlisabal, kuid tegelikult on siinsed vampiirid kordades hirmsamad/lahedamad kui Edward & Co.

Colin Farrell tõestas „Daredevilis", et ta oskab geniaalselt astuda nende tegelaste kingadesse, kes on justkui loodud ülemängimiseks. „Alexander" pani ta karjäärile ikka väga suure põntsu, kuid sel aastal on mees lõpuks tõusnud taas A-kategooria tähtede hulka. „Vastikud ülemused" tõestas, et mees on tõeline täht, kuid et ta seal kiirelt maha notiti, siis läheb vaja „Õuduste ööd," et ta taas oma märgi maha saaks panna. Mängida nii hirmsat kui šarmantset tegelast ühel ajal nõuab teatud määral annet, mida omavad näiteks Christopher Lee ja Anthony Hopkins ja selles uues õudukas tõestab Farrell, et tal on õigus nende geniaalsete näitlejatega samasse kategooriasse kuuluda.

Enne kui me läheme tunduvalt kehvemate kõrvalnäitlejate juurde, tasub kindlasti märkimist ka vampiiriekspert Peter Vincent, keda kehastab britt David Tennant. Räägitakse, et originaalfilmi täht oli just Vincent (toona Roddy McDowall), kuid tänapäevases versioonis on ta rolli märgatavalt kärbitud. Sellegipoolest toob Tennant välja oma parima esituse ning see mees vääriks juba ammu palju suuremaid rolle, kui talle siin või „Harry Potter ja Tulepeekris" pakuti.

Nüüd siis kõige nõrgema osa juurde. Yelchin võib proovida, mis ta proovib, aga tema karakter jääb siiski ebameeldivaks. Charlie hülgas oma nohikutest sõbrad, et olla pundis lahedata kuttidega ja nüüd järsku vajab ta nendesamade nohikute abi. Anna andeks, aga pärismaailmas asjad nii ei käi: kui sa oled mölakas, siis sa seisad rasketel aegadel üksinda. Selleks ajaks, kui Charliest saab kaabakast kangelane on rong juba läinud ja me ei suuda talle kaasa elada.

Lisaks tuleb mainida, et kogu austuse juures Imogen Pootsile, on armuloo toppimine õudukasse täiesti mõttetu. Kui me tuletame meelde klassikuid nagu näiteks „13 ja reede", siis armuloo ainus eesmärk on vanainimeste asja tehes hukka saada. Tervet filmi läbiv hormoonilugu on pigem lugu pärssiv, eriti, kui me pidevalt ootame, kuidas see hästi lõppeb.

Aga lõppudelõpuks on film hea! Kindlasti ei ole „Õuduste öö" meistriklassi õudukas, aga seda ei ole karta, et kinosaalist päris hüpatusteta välja peaks tulema. Farrell on väga haige ning talle sekundeerib osavalt „Superbadist" tuttav Christopher Mintz-Plasse. Kui lisada veel heade poolel võitlev Tennant, saabki kokku üpris korraliku filmi, mis peaaegu paneb unustama, et Edward sädeleb.