Sõitsin uue seeneraamatuga oma silmaringi laiendama Naissaarele. Ja õppematerjali seal jätkus.Tänu seeneraamatule sõin sel sügisel esmakordselt elus liivtatikuid, tavariisikaid ja hallipiimaseid riisikaid. Kindlasti oleks mu söögilaud märksa enam laienenud, kui ma vaid viitsinuks raamatut sagedamini seljakotist välja võtta. Aga nähes metsa all "virnade viisi" oma vanu lemmikuid - männiriisikaid - lõi inimlik ahnus välja ja seeneraamat (loe: õpihimu) ununes sootuks.
Nüüd kodus taas raamatut sirvides sain aru, et maitsvamad seened jäid üldse metsa. Ja maailmakuulsat seenehõrgutist - Tokio turul kosmilist hinda maksvat matsutaket - tuleks Naissaare asemel otsida Eesti põhja- ja lääneosast.
Seega oleks tark talvel korralik kodutöö ära teha, et siis kevade saabudes taas seenele sõita. Näiteks Eestis hästi levinud suurepäraseid söögiseeni - kevad-võluheinikuid - tooma minna. Kui ma seni olen seenel käinud ainult sügiseti, siis raamatut uskudes kasvavad sellised suurepärased söögiseened nagu võluheinikud ainult jaanipäevani.
Tegemist on asjaliku raamatuga, mis keskendub korjaja seisukohast kõige olulisemale - seeneliikide turvalisele äratundmisele - olles abiks nii verisulis seenelisele kui ka juba kogenud korilasele. Mulle meeldisid ka seente söömisväärtuse uued tingmärgid.
Kuid raamatust on abi neilgi, kes ei taha seeni mitte sööma, vaid nendega värvima hakata.
Kui samalt autorilt neli aastat tagasi eesti keeles ilmunud raamatus "Tunne seeni" olid ka retseptid, siis nüüd tuleb ise välja mõelda, mida pärast oma seenesaagiga peale hakata.
Kommentaarid (0)