Stalini vaimustaja ja nörritaja (loe: Bulgakovi) kaalumine kolmes vaatuses
Soovitan fantaasiarikka ja ühiskonnakriitilise vene kirjaniku Mihhail Bulgakovi kahe jutustuse ja ühe lühiromaani lugemiseks rollimängu: kehastu tolleaegseks riigipeaks Jossif Staliniks ja otsusta, kas annad käsikirjade ilmumiseks loa või mitte!1923. aastal ilmunud „Saatanlik lugu" on kolmest vast vaguraim ja ka kunstiliselt kõige tagasihoidlikum. Lühidalt: Tulmatpõhtsentbaasi (Tuletikumaterjalide Põhitsentraalbaasi) koosseisuline asjaajaja seltsimees Korotkov aetakse hulluks kahe samanäolise (kaksikud?) uue töökaaslase poolt, kes muuhulgas on võimelised näiteks moonduma kassiks. Eksole.
Ja kuigi nimetatud asutuses toodetavad tikud on pehmelt öeldes s***d, tegelikult isegi eluohtlikud, ei näinud tsensor probleemi ning lõi käsikirjale lubava templi peale.
Järgmisel aastal trükki pääsenud „Saatuslikud munad" on juba oluliselt jõulisem avaldus. Saatuse tahtel avastab professor Persikov punase kiire, mis kiirendab tohutult organismide paljunemisvõimet ning ühtlasi võimaldab aretada gigantseid isendeid. Väga hästi on välja toodud ajatud ja paratamatud konfliktid: teadus vs majandus, teadus vs ajakirjandus.
Ja kaotajaks jääb teadus: uudis Persikovi avastusest lekib enneaegselt meediasse, muudab professori elu põrguks ning kulmineerub sellega, et riik kavatseb leiutise abil lahendada Nõukogude Liitu tabanud kanakatku kriisi. Mõte iseenesest ilus ja üllas, paraku juhtub eksitus ja Persikovile saadetakse teaduslikeks katseteks kanamune, punase kiirega varustatud loomafarmi aga krokodille, madusid ja jaanalinde...
Tekkinud kaose valguses võib mõtiskleda, kui paganama tihti juhtub maailmas nõnda, et pealtnäha laitmatu teooria lükatakse ennatlikult praktilisse rakendusse ning lubatud nirvaanast asemel saabub põrgu. Võtame või näiteks marksism-leninismi.
Veidi üllataval kombel läbis ka „Saatuslikud munad" tsensuuri kadalipu.
Kuid seejärel astus Bulgakov üle piiri. 1925. aastal kirjutatud „Koera süda" ilmus alles 1987. aastal ehk 47 aastat pärast autori surma.
Miks? Kas raamatus kujutatud eksperiment, kus koerale opereeritakse inimese ajuripats ja munandid, mis aegamööda muudavadki peni inimeseks, on ebaeetiline? Võib-olla ka seda, kuid eelkõige ei meeldinud otsustajatele ilmselt, et koerast sirgunud seltsimees Šarikovi kujutatakse pragmaatilise enamlase ja alatu lurjusena. Lisaks on üks vihje ehk liiga otsene: koera nö elundidoonoriks oli mees nimega Tšugunkin. Tšugun tähendab vene keeles malmi, „stal" on aga teras...
Muide, 1920ndatel kaitses Stalin Bulgakovit, öeldes, et sellisel tasemel kirjamees on kõrgemal parteilistest mõistetest „vasak" ja „parem". Romaani „Valge kaardivägi" alusel valminud teatritükki käis ta väidetavalt koguni 15 (!) korda vaatamas.
Stalini ja Bulgakovi suhted olid tõesti huvitavad. Kui kirjanik sattus tsensoritega vastuollu ja jäi tööpuudusesse, saatis ta 1929. aastal karmi käega riigijuhile kirja, kus palus luba emigreeruda, kui tema teeneid Venemaal ei vajata. Stalin helistas talle isiklikult ja küsis, kas ta tõesti tahab Venemaa hüljata. Bulgakov vastas, et vene kirjanik ei suuda elada väljaspool kodumaad. Stalinile ilmselgelt vastus meeldis ning Bulgakov sai loe töötamiseks Moskva Kunstiteatris. Näidendi „Batum", mis räägib Stalini varajastest revolutsionääriaastatest, keelas armastatud ja vihatud diktaator aga juba isiklikult.
Kommentaarid (0)