Selge, et Rootsi on leidnud oma Nokia. Või õigemini neid on palju. Alates hokimängijatest, keda eksporditakse kõikjale üle maailma, nagu ka IKEA toodangut. Paraku on nii üks kui teine Eestist millegipärast mööda läinud. Küll aga mitte Rootsi krimka, mis ei too ehk nõnda palju tuli, kui mööbel, ent mõjutab rahvast selle võrra rohkem.Lars Kepler pole tegelikult persoon, vaid pseudonüüm, mille all kirjutavad krimkasid Alexander Ahndoril ja Alexandra Coelho Ahndoril. Eestlaste jaoks uued tegijad krimikirjanduse maastikul. Nende „Hüpnotisöör" lööb maailmas laineid ning seda võrreldakse suisa Millenniumi sarja raamatutega.
Jäägu võrdlemine igaühe enda hooleks, sest kes vähegi krimkasid loeb, peaks ka „Hüpnotisööri" pihku haarama, sest tegu on antud žanri väärtkirjandusega.
Kahtlemata on nii Millennium kui „Hüpnotisöör" suursugused ja põhjamaised, ent esimeses neist on ehk pisut rohkem päikest kui teises, mis kaldub suuresti kaamosesse.
Ka tundub, et „Hüpnotisöör" on suunatud teadlikult USA turule, sest süžee, tegevus ja tegelased on pigem ookeanitagustele omased.
Nüüd asjast.
Toime on pandud sadistlik veretöö - perekond on sõna otseses mõttes tükkideks lõigatud. Vaid perepoeg veel hingitseb ning temalt on vaja saada tunnistusi, et päästa eemalolnud vanemat peretütart. Appi kutsutakse psühhiaater, kes loobus hüpnoosist kümme aastat tagasi. Ta avab ellujäänu varjatud kanalid ning tõde on õõvastav. Sealtmaalt hakkab lugu tormina kihutama.
Raamatu peategelane, Soome juurte ja aktsendiga politseikomissar Joona Linna - ideaalilähedane tüüp - asub sõlme harutama. Õigemini sõlmi, sest lugu hargneb mitmele poole. Röövitakse hüpnotisööri laps ja sealt hargnevad järgmised kõrvalliinid.
Kokkuvõttes: Rootsi krimikirjanduse järjekordne pärl, millele ootaks kindlasti järge.
Kommentaarid