Film
31. jaanuar 2012, 15:00

"Sõjaratsu" tahab paljut, saab hakkama rohkega, kuid on ikkagi liiga vähe (10)

Steven Spielberg üritab „Sõjaratsuga" luua järjekordset eepilist filmi, kuid laseb märgist sama mööda, kui esimese maailmasõja aegne vintpüss. Aga ta tabab märgi taga olevat plekkpurki ja kõik arvavad, et seda ta sihtiski, ning vanameister on jätkuvalt geenius.

Ted (Peter Mullan, kes hakkab kohe särama „Türannosauruses") ostab hobuse. Tema poeg Albert (Jeremy Irvine) armub Joey nimelisse looma ning kui isa võlgade katteks Joey sõjaväele maha müüb, vannub Albert, et näeb oma sõpra veel kunagi.

Kolm aastat kulus aega pärast Indiana Jonesi neljandat seiklust, et Steven Spielberg suudaks endale taas kaameraläätse peegeldusest otsa vaadata. 2011 istus ta lavastajatoolil kahel korral. „Tintin" sai küll parima animatsiooni kuldgloobuse, kuid Oscaritel peab leppima vaid muusika nominatsiooniga. „Sõjaratsut" ootab ees kuus potentsiaalset kuldmehikest.

Nimi Spielberg toob filmisõbra ette kindlasti väga palju armastatud stseene erinevatest filmidest. Üritan siis „Sõjaratsut" kuidagi kirjeldada: see on „Reamees Ryani päästmise" taust, „Schindleri nimekirja" inimlikkus, kuid kõige enam on see „E.T." peresõbralikkus. Kokku on kompott, mis tahab paljut, saab hakkama rohkega, kuid on ikkagi liiga vähe, et teha sellest tõeliselt eepilist filmi.

Filmi suurim viga pole sugugi kinni Spielbergis. Michael Morpurgo romaan, millel film põhineb, räägib loo läbi Joey silmade. Hobune kõlbab pealelugejaks ainult Disney maailmas ja seega on Joey lihtsalt vagun, kuhu sisse filmivaataja topitakse ja me vaatame, kuidas inimesed tema kõrval vahetuvad. See on probleem kahtepidi: a) me ei samastu hobusega ja b) me ei jõua kaasa tunda ühelegi inimesele, sest nad on ekraanil liiga vähe.

AGA! Filmi suurim viga on ühtlasi ka ta parim relv. Kui me ei pane mängu oma emotsioone, siis jääb meie ajul üle piisavalt aega, et mõistatada müsteeriumi üle, mis oli Esimene maailmasõda. Lahinguväljal kohtusid mõõgad ja kuulipilujad, hobused ja tankid. Eestlastel on sellest ajast tänu Vabadussõjale lugusid jutustada küll, kuid muus maailmas on esimene ilmasõda kinolinal kahetsusväärselt vähe kajastust leidnud.

Vast kõige kuulsam I ms film (ja kirjatükk) on „Läänerindel muutuseta". Remarque'i raamat kirjeldab meile, kuidas hobused jooksid ringi oma soolikaid järgi vedades. „Sõjaratsus" pole sisikonna väljutamisest juttugi, sest film on väga siivsalt koguperedraamana üles ehitatud.

Oma vaimusilmas kujutasin ma ette, kuidas ma kahekümne aasta pärast istun oma lastega teleka ees ja reklaamipaus enne sõjakoleduste algust valetan neile, et film sai läbi ja nad peavad magama minema. Siis istun ise tugitooli, õlu käes ja hakkan verd nautima. Kahjuks jäi see sõjaõudus, mida Spielberg nii köitvalt „Reamees Ryanis" näitas „Ratsus" olemata ja mind kui täisealist vaatajat jäi see norima.

„Sõjaratsu" ei ole kindlasti maestro Spielbergi säravaim saavutus, aga ta pole ka igav. Ometi jääb mulle hinge närima tunne, et kuigi kaks ja pool tundi pikk film ei ole kordagi igav, oleks ta siiski olnud nii palju põnevam, kui see ei oleks suunatud tervele perele.

3,5/5