Tahaks kiita, aga mitte ülivõrdes. Asjata ei nimetata Vladimir Nabokovi peateoseks „Lolitat". Paarkümmend aastat varem sündinud „Kuningas, emand, poiss" pole sedavõrd kaalukas, uudne ega rabav. Ka stiililt jääb see noorena emigreerunud ja kodumaal põlu alla sattunud vene kirjaniku staarromaanist kaugele. Ent tegelikult on seegi teos täiesti okei.Iseenesest on tegu klassikalise armastuskolmnurgaga - jõuka saksa kaupmehe Dreyeri kaasa Martha põlgab oma meest ja armub hoopis tolle vaesesse sugulasse Franzi. Sealt siis ka pealkirja motiiv. Nabokov ise on kommenteerinud, et jättis kõrge mängu ootuses kätte kolm kaarti ning pani maha ühe paari. Kui selle peene pokkerihõngulise sõnamänguga kaasa minna, siis hindaks nõnda: päris mastirida Nabokovile kätte ei jooksnud, kuid see segane kolmik on ühest paarist alati üle.
Kirjanik, keda tema ajas sõimati selle kohati pisut erootilise sisuga teose eest nilbeks, kiusab salaarmastajaid Marthat ja Franzi ajatu dilemmaga - kas armastus või raha? Nimelt tunneb raha pärast abiellunud Martha, et ei suuda enam kaasat välja kannatada ning tahaks salasuhte Franziga muuta ametlikuks. Paraku pole neil kummalgi hinge taga mammonat ning rahatu tulevik tundub Marthale niisama õõvastav nagu armastuseta abielu. Nii asuvad armukesed nuputama, kuidas tervisest pakatav härra Dreyer, kes ka ise kõrvalhüpete ees risti ette ei löö, kõrvaldada. Mürgitada? Maha lasta? Uputada?
Jätaks huvitava lõpplahenduse paljastamata (vihjeks: kuidas õnnestus Humbertil Lolita ema mõrvamine?) ja kiidaks hoopis Nabokovi „nilbust" - tänapäeval, kus seksi voolab kõikjal uksest ja aknast sisse, tasub vaid televiisor või arvuti käima lülitada, on vähe seda, mis tõeliselt erutaks. Peab tunnistama, et 1927. aasta suvel Pommeri lahe rannaliivadel sündinud romaaniideed realiseerides on Nabokov sellega üsnagi nappe vahendeid kasutades hästi hakkama saanud ja eeldades, et Guido Ilves pole viimase kümnendi jooksul märkimisväärset revolutsiooni korraldanud, siis julgeks öelda, et Nabokov teeb Eesti kultusajakirjale Maaja iga kell silmad ette.
Loll võrdlus, minu eesmärk pole revolutsiooni korraldada ja Maaja on tänini kultusajakiri, nii et ärge hüpake!