Ühele antakse näpuotsaga, teisele valatakse kapaga. Sulev Nõmmik oli suurepärane näitleja, kuid sama hästi võinuks olla ka kirjanik. Tema kirja pandud mälestused „Minu elu tsunftis", milles on lõike varemgi ilmunud, kuid nüüd kõik ühtede kaante vahel, on esitatud briljantses eesti keeles ja tekstis.Harva kohtab teoseid, kus sõnad oleks sedavõrd viimistletud ja lausest viimnegi õhk välja pumbatud, et alles jääb vaid oluline. Ent särava Nõmmiku juures pole nautlemiseks pelgalt sõnademäng, vaid ka peene huumoriga vürtsitet mõte.
Nõmmik meenutab olnut ja inimesi. Soojalt ja südamest. Juhtumusi. Kusjuures ei mingit kibestumist ega ärapanemist. Küll aga mõistmist ja filosoofiat.
On Bussijuht, kes mõnikord suisa hobusemehest mööda kihutas.
On Kontsertmeister, kes: „Pärit poola-saksa-vene-eesti segatud verega segapuust ja nii kummaliselt sassi läinud, et viiekümne eluaasta jooksul ei olnud ta enam ega vähem selgeks õppinud ühtegi kodumaal käibel olevat keelt."
On Tenor, kes: „Ise jõudis alati pisut hiljem kohale kui tema kadestamist väärt diafragma."
On Isake Administraator, kelles pidi midagi peituma, sest: „Kord küsis temalt nõu isegi ministeeriumi klubitöö instruktor!"
On Näitejuhi Abi, kelle erktundlik närvipartituur reageeris igale eksimusele ja keda seetõttu ülepäeviti teatrimajast kanderaamil välja kanti.
On Riietaja ja Revident. On Abel ja Pärn. On elust statsionaarist ja elust ratastel.
On suurepärane lugemiselamus!
* * *
Kollektiivsest entusiasmist haaratuna saabus kogu trupp Orissaare sauna. Peenrahakott näpu vahel, küsis Kontsertmeister saunamehelt:
"Fabandust, mis maksab üks saunabiljätt?"
„Koos vihaga kuuskümmend kopikat."
„Muusääs, fabandust, ma äi kanna täiä fastu mingit fiha."
Kommentaarid