Tõeliselt head kunstnikud võivad kolme kriipsuga maalida kassi, nõnda, et a) kõik saavad aru, et kujutatud on kassi, b) kõik teavad ühtlasi ka seda, kes on autor. Fragmendist piisab. Baturini puhul kehtib umbes midagi sarnast. Piisab jupikesest, et tema käekiri ära tunda ja lasta sel end kaasa viia.„Purjedeslauljad."
„Meeskond."
„Naiskond."
„Mis head ses, kui meeskond on naiskond?"
Puhk aega vaikinud, lausus Etioop: „Kebde külas, mis Tana järve ääres, ütlevad amharad taolisel puhul amhara keeli: kui pimedaks läheb, küll siis paistab."
Müüt kummituslikust laevast oli mõistagi sadu aastaid enne Baturinit valmis. Aga ta tuunib ka helilooja Richard Wagnerit inspireerinud lugu tundmatuseni. Vähemalt Eesti võrdõiguslikkuse volinik peaks rõõmust jalalt-jalale hüppama, sest viimaks ometi on Lendavast Hollandlasest saanud Lendav Hollandlanna ja kapteniks on naine! Tema kõrval on raamatus jäävtegelaseks tohutu ühekäeline Etioop (samuti konksuga tegelane, sest mispärast esindab kõhetute pikamaajooksjate poolest tuntud Etioopiat hiiglane?).
Loo minakangelane laevakirjutaja Parnassose Nikodemes kohtub nende kahega pärast seda, kui on laevahuku üle elanud ja tubakakasvatusele keskendunud tundmatus külakeses end juba sisse seadmas (on olemas mõrsja ja tulekul ka laps), kui ühel heal päeval näeb äkki viirastuslikku laeva. Kutse seiklusele on kõikidest võimalikest ankrutest tugevam. Ajast aega korduma kippuv motiiv, mis tänases Eestiski on väga aktuaalne.
Algab retk, mida ääristavad põnevad dialoogid uute tuttavatega. Ei piirduta vaid laeva saladuse lahtiharutamise ja ruumis liikumisega: pisut maskeeritud kujul ilmub meie lahutamatu kolmik välja Wagneri ooperi „Lendava hollandlase" esietendusel ja ka kõrbes, kus laval taustaks sõda, moslemiusk ja 57 plusskraadi.
Raamat on äärmiselt mitmekülgne, kuna kohati riimuva proosateksti kõrval leidub mitmeid luuletusi, Wagneri peatükk on esitatud sootuks näitemängu vormis ning nooditundja saab paberil ka muusikat näha. Tõeliselt raske küsimus on aga see - kas „Lendavas hollandlannas" on paremini välja kukkunud proosakohad või luuletused, mis sobivad olustikku nagu rusikas silmaauku?
Tere armas
merearmas
Vaatan sind ainiti
kui sa tuled lainiti
Kael sul kui kannel
mis heliseb tuuliti
Sinakad jäljed seal
kus käinud ma huuliti
Siis laotud sa lahele
kahe neeme vahele
salmesilma käärule
sääre heidad säärele
varjad nii amööbi
Sa lõhnad raugelt adruselt
tood mulle kaugelt madruselt
eksootilise nööbi
Ja just see sama nööp, mille Parnassose Nikodemes sai enne Lendava Hollandlannaga tutvumist oma lainest välja astunud mõrsjalt, tõmbab teda reisi ajal magnetina koju. Ja kui juba Odysseus lõpuks sihile jõudis, miks ei peaks Parnassose Nikodemes sellega hakkama saama? Saabki. Aga...
„Head pole need raamatud, mil on palju lugejaid jooksval ajal. Head on need raamatud, mil on vähe lugejaid igal ajal," teatab üks tagakaanele kleebitud Baturini tarkusetera. Müügitabelite tippu ei tõuse „Lendav hollandlanna" iial, kuid raamatul on kindlasti jäävväärtus ja see leiab uusi austajaid ka aastakümnete pärast. Ja väärib kindlasti korduvlugemist.
Kommentaarid (0)