See on täna juba pealtkuuekümnese daami teine raamat sellest, kuidas ta läinud sajandi üheksakümnendate alul Inglismaa jättis ja Prantsusmaale Bordeaux`st mitte eriti kaugele Bergeraci külje alla siirdus. Ja saatuse tahtel seal veinitalunikuks sai.Inglismaal oli ta pangas töötanud. Lisaks naabrite ja tuttavate lühiportreedele (mis teisel eesti keeles avaldamist leidnud Peter Mayle`il küll paremini välja on tulnud) on siin lugu armastuse leidmisest ja selle kaotamisest, kui partner rabanduse saab. Mehel jääb samm õnnest puudu - just on lõpule jõudmas tema (lossisarnase) maja ümberehitus.
Patricia jõuab aga prantsuse keele sujuvalt selgeks õppida, oma veinitalu pinda viiekordistada ja, kui internetti uskuda, saab oma veinide internetimüügi ja selle kõrvalt suvemajade väljaüürimisega kenasti hakkama.
Omaaegne Observeri intervjuu rõhutab tema napisõnalisust kõiges, mis parajasti veiniga seotud ei ole - ja kui see nappus loomuomane, siis on ka raamat pisut pastelsetes toonides. Ütleksin: tüüpiline keskealise naise raamat keskealistele naistele. Selle vahega muidugi, et tüüpiline keskealine enam ei usalda nii ulatuslikke elumuutusi teha, kui Patricia Atkinson.
Ilmselt hoolikast kirjanduslikust toimetustööst on see ikkagi suht`igav raamat võrreldes Atkinsoni esimesega. Hea veinitalunik ei pruugi ilmtingimata hea kirjanik olla.
Kommentaarid