Kui Kristina Kallas teatas jõuluõhtul oma vanematele plaanist mehe ja beebiga Vietnami mõneks ajaks elama minna, tundus see liig hulljulge ettevõtmine - aga selles peituski vast asja vürts.Räpased tänavad, ülerahvastatus ja hullumeelne liiklus olid täiesti vastupidine autorile eelmisel korral Vietnami külastamisest jäänud mälupildist. See pani teda paratamatult endalt küsima: "Aga kuidas ma lapsega siinses hulluses ikkagi hakkama saan?"
Vaatamata sellele, et Vietnamis on kommunistlik riigikord, ei ole võrdsuse idee seal vilja kandnud. Näiteks kasutavad nad pöördudes iga sugulase kohta kuni kolm põlve ülespoole erinevaid tiitleid, sõltuvalt vanusevahest ja sellest, kas tegemist on veresugulase või abielu kaudu saadud sugulusega.
Kui alguses autor arvas, et ta saab õpetada kohalikke oma elu paremaks muutma, siis hiljem jõudis talle kohale, et vietnamlased teavad seda ise väga hästi ja õppija on tegelikult tema ise.
Kohalikud talvised elutingimused (kasvõi niisked ja külmad voodilinad) tuletasid autorile meelde, kui mugava eluga ta tegelikult ära hellitatud on. Teadmine, et igal ajal saab osta lennupiletid koju, aitas tal neil hetkedel kohalike tingimustega harjuda. Autor tunnistab, et ta ei teadnud isegi, kas ta on turist, lihtsalt ajutine seikleja või siiski püsivamalt sisserännanu.
"Ma tahtsin saada omaks, kuid olin ja jäin võõraks ja see tehti mulle üsna valusalt selgeks," ütleb Kallas ning teab kindlalt, et läheb Vietnami küll tagasi, kuid ikka ja alati vaid külla.
Isegi, kui ma mõnel hetkel sain raamatus beebi probleemidest üledoosi, siis järmised leheküljed Vietnami enda kohta tasakaalustasid selle.
Võrreldes teise "Minu" sarjas äsja ilmunud raamatuga "Minu Dublin," ei tasu lugejal Vietnamist oodata nii palju praktilist infot, aga kel plaanis sinna maale reisima minna, on see kasulik lugemine igastahes.
Kommentaarid (0)