Hõissa, hõbe! (8)

tanud,hea oli lugeda ja ootan jargmist blogi,koike head sulle ja su perele.

Tunnistan, et mulle on käinud varem närvidele, kui jutus nimetatakse tundmatuid nimesid. Ent seekordses blogis ei häiri see sugugi. Niivõrd haarav on kirjeldus! Loeks justkui ühe kooli almanahhi.

facebook on muidugi sõbra mõiste nii ära lörtsinud, et see väljend on tõesti nagu mäkdoonaldsi RESTORAN.

inimesed, keda pole 25 aastat näinud, on sõbrad või?
ja kullake, ära minu kallistamise pärast muretse. kuigi jah, üritan tõesti joviaalselt kaela kargavate naiste kallistustest eemale hoida.

kahju et sind keegi kallistada ei taha, mõni ime et nii kibestunud oled... pealegi, lõpupeol ja klassikokkutulekutel VÕÕRAID inimesi pole. või sinu klassis olid kõik sulle võõrad??? siis peaksid küll psühholoogi juurde pöörduma.

aga kahekümne viie aastaga on see kallistamise komme ikkagi külge hakanud. vaevalt et aastal 87 lõpupeol valimatult võõraid inimesi kallistati, siis kallistas ikka poiss tüdrukut ja tüdruk poissi ja see oli intiimsus, mitte kiip smailing labasus.

Saatsin oma pisikese täna esimesse klassi: aktus, aabits, tort ja trall sai peetud, tibu tuttu ja klaasikese veini saatel uudiseid kiikama tulnud, oli see just paras lugemine tänaseks:) Aitäh, Ave!
...aaaga kas ma tõesti oskan selliseid sõnu ja veel kartulisalati pihta (ma nimelt ise salamahti armastan sellist teisepäeva oma, kus juba väike vurts sees, aga see peab siis ise tehtud olema, kontrollitud osistest) - ma vist ikka Sulle kui välikale pasteeti tutvustasin, et võta julgesti, see on nüüd valmis saanud;)