Üks on selge, õigemini oli juba varem selge - Bujoldi kirjutet Miles Vorkosigani saagasid ei tasu raamaturiiulil tagumisse ritta asetada, sest pensionipõlve saabudes väärivad need kindlasti teistkordset läbilugemist. Ja kui taevas elupäevi annab, siis kolmandakordsetki.Ilmselt oleks õige tituleerida antud sarja ulmekrimkaks, kusjuures vahekord on fifty-fifty. Samavõrd kirjeldatakse tulevikumaailmu kui seal tekkinud probleeme, mis tuleb lahenda Barrayari Keiserliku Julgeoleku noorel ohvitseril.
Seekord saadetakse Miles planeedile Cetaganda, mille impeeriumi keisrinna on lahkunud teise ilma. Visiit on mõeldud diplomaatiline, kuid mõistagi algab juhi - Cetagandal valitsevad naised, kuigi kaudselt, ent mõjukalt - surma järel võitlus võimu pärast.
Miles kistakse hoobilt võimuvõitlusse ja kui ta õigesti ei käitu, tekib probleeme nii Barrayari impeeriumil, Cetagandal ning tal endal.
Ühesõnaga peab särava mõistusega noor mees harutama lahti sasipuntra planeedil, kus kehtivad kummalised seadused ja tavad.
Niisiis ühelt poolt krimka, teiselt aga eelvaade kaugesse tulevikku, sest mitte miski ei kinnita, et planeedil Maal jääb praegune elukorraldus igavesti kehtima.
Võrdle merd ja vihmapiisku, otsi, vaata .... on B.A kirjutanud..
Võrdleks erakondi ja mesitaru - püüd ainsa emamesilase poole on täiesti olemas.
Riikide juhtimisel on kehtinud alati, et kindlasti olgu printsess, keda alamad saaksid ihaleda ja imetleda, tema teenimisele pühenduda..
Maailm liigub kindlalt mesitaru suunas ja teised printsessid saavad lesbilisteks, aga mehed "haledate silmadega eesliteks printsessi suures karjas" nagu kirjutas A-H.T .....
Siin ei aita sookvootide kehtestamine, et mehi kaitsta printsesside mõju eest - loodus on julm, aga tal on alati õigus - nii räägitakse...