Raamat

Kuidas käituda, kui seisad silmitsi oma klooniga (2)

Jaan Martinson, 11. detsember 2012 11:02
Lois McMaster Bujold, „Relvavennad", tõlkinud Allan Eichenbaum, Varrak.
Barrayari ehk Miles Vorkosigani saagade järjekord on eesti keeli ilmutamisel pisut sassi läinud, kui ei sest hullu. Lugeja ei pane asja eriti tähele, sest iga raamat on omaette stoori, kuigi jah, eelteadmised on siiski vajalikud.

Niisiis on „Relvavennad" ulmesarja viies teos ja järgneb raamatule „Lõputuse piirid", mis ilmus mullu sügisel. Seda oleks hea teada, sest just tolles raamatus koos oma Dendarii palgasõdurite armeega kokkukeeratud segaduse järel põgeneb Miles Maale, et kogu seltskond saaks pisut hinge tõmmata ja õhulaevad taas võitlusvalmis seada.

Mõistagi algavad seal, kuhu Miles satub, ikka jamad. Juhtub, et tal on vaja üheaegselt olla Miles Vorkosigan ja dendariide komandör admiral Naismith, kuid samas universumile selgitada, et need kaks ei ole üks ja sama persoon. Nõnda laseb „kahe näoga mees" lahti juhtu iseenda kloonist. Ja tema endagi üllatuseks ilmub peagi rambivalgele kloon, kelle on loonud Komarri emigrantidest mässulised.

Antud olukorrast tuleb Milesil kuidagiviisi välja rabeleda, mida ta ka vaibumatu elegantsiga teeb.

Kui lugeda üles suurepärase ulme-actioni lisaväärtused, siis antud raamatus:

- saab kena pildi Maa kui universumi äärel asuva, kuid siiski olulise planeedi tulevikust;

- arutletakse piisava põhjalikkusega kloonimise eetilisusest;

- saab aimu, kuivõrd ühene on kloon võrreldes oma kloonitavaga ja kas neil on ka hingeline side.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee