„Kääbik: Ootamatu teekond" jutustab Bilbo (Martin Freeman), Gandalfi (Ian McKellen) ja päkapikkude teekonna algusest kuni põlevas metsas huntide käest pääsemiseni.
Ilma pikema jututa läheme kohe „Kääbiku" esimese osa kõige suurema probleemi juurde. Filmi õigem pealkiri oleks „Kääbik: Sõrmuste vennaskond". Lavastaja Peter Jackson ei tunneta, kus jookseb piir „Sõrmuste isanda" nostalgia ja triloogia kopeerimise vahel.
Kääbikla ja Uus-Meremaa rulluvad maastikud on vaatajale armsad ja tuttavad nagu kodulähedane lemmiklaas, ent selleks ajaks kui Sõrmus Bilbole esimest korda sõrme kukub täpselt samal moel, kui kümme aastat tagasi „Vennaskonnas" Frodole, on meile „Sõrmuste isandat" igast võimalikust kehaavavusest nõnda palju sisse topitud, et vägisi jääb mulje, et me vaatame selle DVD promomiseks loodud reklaamfilmi.
Aga nii see muidugi ei ole, sest ükski reklaamfilm ei ole kolm tundi pikk. Ma olen „Sõrmuste isanda" pikendatud versioonide suur austaja, aga „Kääbiku" puhul loodan ma, et tuleb välja lühendatud versioon. 370-leheküljelisest raamatust teha kolm täispikka mängufilmi ei ole normaalne.
Tulemus on kohutavalt veniv film. Kõige rohkem on selles ajaveetmises süüdi filmi algus: liiga sõnakad proloogid ja arusaamatult pikaks venitatud päkapikkude külaskäik Bilbo urgu. Ma ütleks, kui kaua see kõik kestis, aga need pagana 48 kaadrit sekundis jätsid mulje, et aeg kulges veel kaks korda aeglasemalt.
Tuleb tunnistada, et filmi lõpuks harjub silm juba natukene selle Jacksoni eelistatud kaadrisagedusega ära, aga kui vana Bilbo (Ian Holm) esimest korda kaadrisse ilmub ja eriti kui ta rääkima hakkab, ei saa aju kohe üldse aru, mis toimub. Alguses tekib tunne nagu jookseks filmilint lihtsalt liiga kiiresti, aga lõpptulemusena tundub film kestvat lihtsalt kaks korda kauem, mis võimendab aeglaselt kulgeva süžee vigu veelgi.
Minu virinast võib jääda mulje, et tegu on tõesti pealkirjas lubatud aasta halvima filmiga. Kaugel sellest, sest juba ainuüksi Howard Shore'i loodud vapustav muusika päästaks ta sellest tiitlist. Lisaks veel muidugi kaunid kaameraplaanid ja kohati väga ilusad võitlusstseenid, mis tõesti 48 kaadrit sekundis on paremini jälgitavad.
Üks osa filmist on aga parim, mida ma filmilinal sel aastal, kui mitte üldse näinud olen. Kurat võtaks, andke Andy Serkisele Oscar või jumal teab, mis teine auhind, aga see mees on geenius! Muidugi teen ma ka sügava kummarduse WETA võluritele, aga ma pole eales filmi vaadates nõnda kartnud kui „Kääbikus" Gollumit nähes. Me räägime siin tasemest Anthony Hopkins "Voonakeste vaikimises"!
Ja siis rikutakse see hirm ära mäetrollide kuningaga, kes küsib Gandalfilt: „Mida sa minuga nüüd peale hakkad?" Siuh-säuh-sops ja kuningas on kolme mõõgahoobiga katki raiutud. „Sellest piisab!" hüüab ta, kui kuristiku kukub. Kõik see toimub taas ühel sillal ja pealesunnitud võrdluses „Vennaskonna" Balrogiga tuleb kohutavusest väike oksetilk kurku.
„Ootamatu teekond" ei ole tegelikult ju üldse halb film, aga kuna meile tuletatakse igal võimalusel meelde, et „Sõrmuste isand" on tegelikult see põhjus, miks me kinno tulime, jääb ta vanemale vennale selgelt alla.
Mul on ausalt öeldes hirm mõelda, et kaks „Kääbikut" on veel ees ootamas. Ma ei lähe neid vaatama kõrgete lootustega!
Kommentaarid