Raamat

Kogu tõde sellest, miks said vabariigis lõpuks meepoti juurde endised konformistid ja karjeristid, mitte aatemehed või dissidendid (2)

Jaanus Kulli, 16. jaanuar 2013 09:54
Mihkel Mutt, „Kooparahvas läheb ajalukku", Fabian.
Mihkel Mutt on varemgi kirjutanud ja vist mitte ainult üks kord, kuidas intelligents, kes koos ülejäänud rahvaga 1988. aastal Lauluväljakul sini-must-valget lehvitas ja kartulikoori süüa lubas, vabaduse saabudes pinna jalge alt kaotas. Ja palju tugevamalt kui pööbel või kolhoositalurahvas. Eriti viimased, kes vähegi oskas, kel käsi kuskil sees oli või kes oskas olla õigel ajal õiges kohas, võis lahedalt ärastada viljakuivati või autoremonditöökoja. Rääkimata punaparunitest. Iseküsimus, kui rentaabliks see ootamatult süllekukkunud varandus hiljem osutus.

Mis aga intelligentsile suure vabaduse saabudes sülle kukkus? Vabadus. Vabadus kirjutada millest iganes, vabadus imbuda võimukoridoridesse, vabadus maailmas ringi vaadata. (Kuigi õige pea sai selgeks, et ega sõnaga leiba teenivalt looojal pole piiri taga suurt midagi peale hakata ning ka kunsti- ja muusikainimesi on neil endil piisavalt).

See osa intelligentsist, kes oli uute oludega kohanemisvõimelisem ja rohkem kahe jalaga maa peal kui üks tõeline looja, suutis ehk kohaneda ka pintsaklipslase eluga Toompeal või mõnes ministeeriumis (selliseid tegelasi on ka Muti romaanis), aga suuremale osale või väga suurele osale intelligentsist sai suur vabadus, nii paradoksaalne see ka poel, pahatihti tragöödiaks. Kunstnikud kaotasid riiklikud tellimused, raamatutiraažid hakkasid kohutava kiirusega kokku kuivama, rääkimata sellest, et vanemad ja „väärikamad" kirjanikud kaotasid N. Liidu turu, sest nende teoseid vennasrahvaste keelde enam ei tõlgitud, teatrit (vähemalt esimestel vabadusaastatel) tehti pigem tänavatel.

Ühesõnaga, loovintelligents, kellele seni oldi natuke ikka alt üles vaadatud, keda tihtipeale seostati dissidentlusega, keda kasvõi kaudselt sovjetivõim taga kiusas (kasvõi sellega, et ei lastud piiri taha esinema), oli korraga suure vabaduse sees justkui ära lahustunud. Rahva valupunktid pöördusid loojalt ja tema loomingult materialistliku maailma suunas. Kapitalism hakkas üha varjatumalt oma hambaid näitama.

Sellest kõigest jutustabki nelja ja poolesaja leheküljeline Muti teos. Kus on nii traagikat, koomuskit, kohati isegi paatotost. Aga võta kinni, kui pühalik selle juures Mutt on. Sest tema lõikav iroonia on ju teada.

Kui palju Mutti ise on seda kõike tundnud ja läbi elanud, mis tema tegelastega viimase poole sajandi jooksul on juhtunud? Eks midagi ikka. On ju temagi vähemalt korraks jala Välisministeeriumi ukse vahele pannud, Isamaaliidu peakorteri õhku nuusutanud, Kirjastuse Kupar (mille juhatusse ta kunagi kuulus) kokkukukkumist näinud.

„Miks said vabariigis lõpuks meepoti juurde endised konformistid ja karjeristid, mitte aatemehed või dissidendid, on „Kooparahva..." läbiv küsimus," küsib oma „Päevalehe" arvustuses Mart Niineste. Niisamuti võib küsida, miks said meepoti juurde paljud EÜE endised funktsionäärid. Teatud paralleele ja võib ju siin tõmmata ja keegi võiks ka selle EÜE funktsionääride fenomeni lahti kirjutada, eriti nüüd, kui see organisatsioon saab peagi 50. aastaseks. Optimist ütleks, et tegijad jäävad ikka tegijateks, pessimist, et umbrohi hävib ikka viimasena. Skeptik jääks oma hinnangutes eeldatavalt kuskile sinna vahepeale ja seda hoiakut kumab läbi ka Muti viimases romaanis.

Kolmkümmend aastat tagasi ilmus Muti esikromaan „Hiirte tuules", kus samuti keskmes kultuuri elu ja seda elu viljelevad tegelased, kirjanikud, teatriinimesed, kunstnikud. Tegelikult siis see sama seltskond, kes nüüd „Kooparahvas...". Mäletatavasti ka „Hiired tuules" ilmumise järel hakati kibekähku ühe või teise tegelase prototüüpi otsima. Eks seda tehakse nüüdki, kuigi vaevalt et ühe või teise tegelase taga konkreetset tüüpi võib ja saab näha. Mina küll ei julgeks näpuga kellegi peale näidata, et näe, see või too ongi raamatusse saanud. Tee veel ennast ilmarahva ees lolliks. Eks kõik need Matid, Teedud, Manglused, Aljad, Mašad, Pekkad ole teatud mõttes koondkujud.

Tegelaste galerii on tõesti mahukas ja laia amplituudiga ning tuleb taas imetleda Muti oskust kõik (või peaaegu kõik) oma tegelased värvikaks ja meeldejäävaks, lihast ja luust inimesteks kirjutada, kelledest osadest saavad ajavoo ja korra muutudest saulustest paulused ja teised ennast surnuks joovad. Ja kuidas Mutt kõige selle juures suudab olla ühtaegu nõtke ja sarkastiline. Ühtpidi justkui pealispindne, nõretamata higi ja pisaraid, aga samas nii mitmekihiline ja tihke.

Kui väga suure lugemusega heale kolleegile „Kooparahvast..." lugeda pakkusin, vastas too: ei, Mutt peab endal riiulis olema. Mis saaks olla parim tunnustus. Juba ette ära. Sest Mihkel Muti nimi on iseenesest garantii.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee